Kalevipoeg, Tammsaare ja nende tõlkijaid Käsmus

Milliste eesti kirjanike vastu võiks maailm huvi tunda, uuris Kalev Kesküla Käsmus eesti kirjanduse tõlkijate seminaril.

Kusagil Euroopas on üks riik ja rahvas, kelle keelest pole eestlased enam ammu midagi tõlkinud, ja pole ka näha, et jälle tõlkima hakataks. Mis riik see on? Mõistagi Läti. Pärast Ita Saksa lahkumist pole Eestis inimest, kes oskaks sellest kaugest ja eksootilisest keelest tõlkida. Leedu keelega on enam-vähem sama lugu. Eesti kirjanduse tõlkija Leedus ­Danute Sirius Giraite meenutas, et veel mõne aasta eest tõlgiti kõik Balti kirjanduspreemia saanud teosed kõikidesse Baltimaade keeltesse. Siis olevat eestlased järele jätnud ja varsti pärast seda ka leedulased.

Läti tegusal tõlkijal Maima ­Grinbergal on aga käed tööd täis. Tema tõlgitud Jaan Krossi “Paigallend” sai vähemasti hea retseptsiooni osaliseks, kuigi väga palju seda ei ostetud. Tehtud on Kivirähi “Rehepapp” ja eestimaist “kolekirjandust” – Kenderi “Iseseisvuspäev” ja Sass Henno “Mina olin siin”. Lätis on endiselt võimalik Eesti kirjandust avaldada.

Keskne saksa tõlkija Cornelius ­Hasselblatt avaldas pooleteise aasta eest ligi 1000-leheküljelise “Eesti kirjanduse ajaloo” ja nüüd terendab silmapiiril uus akadeemiline töö – eesti kirjanduse retseptsioon Saksamaal. Sest tõlgitud polevatki nii vähe.

Viimase aja suurim tõlkesaavutus kuulub ilmselt prantslasele Antoine ­Chalvinile

, kes tõlkis prantsuse keelde “Kalevipoja”. Vastukaja ega oste (müüdud 80 eksemplari) pole just palju olnud, aga teos on siiski olemas.

“Kas sulle tõesti meeldib “Kalevipoeg”?” uuris õhtulauas Maima. – “Jah, meeldib,” kinnitas Antoine veendunult. “Aga mulle meeldib “Kalevala,” see on ikka autentne eepos” väitis Maima. – “Autentsus pole kunstis alati voorus. “Kalevalal” puudub ühtne tegevusliin, ta on paljudest eri lugudest kokku pandud,” oli Antoine kindel. Kui rõõmustav on kuulda, et ikka veel leiab maailmas inimesi, kes naudivad eesti eepost.

Nüüd ootab Antoine’i ees “Tõe ja õiguse” uus tõlge. Leping on tehtud esialgu esimese köite peale. Tammsaare romaan on ilmunud Prantsusmaal Saksa okupatsiooni ajal ja tõlgitud saksakeelsest lühendatud versioonist. Tollasele väljaandele lisab kurioosse konteksti asjaolu, et see sobis “töö-eeposena” hästi natside “Blut und Bodeni” (veri ja maa) ideoloogiaga ning seepärast leidis teos ka tee prantsuse keelde. Huvitav, milliseid väärtusi leiab teosest tänane prantslane? Mille kaudu peaksime teost “müüma” praegu?

Nagu tõlkijad kinnitasid, toetab läbimüüki suuresti ajakirjanduslik retseptsioon. Kas kirjastaja või tõlkija ise peab suutma ajakirjanikke veenda, et nad uuest raamatust midagi kirjutaksid või räägiksid. Maima helistab vajadusel ise tuttavale raadioajakirjanikule, kuigi talle see asi ei istu.

Antoine usub, et prantslastel võiks olla huvi ka Kivirähi vastu, aga kirjastaja ei taha endale mingit riski võtta. Eesti välistõlkeid rahastav Traducta programm pakkus 60 protsenti tõlkehonorarist, aga kirjastus ei tahtnud omalt poolt 40 protsenti lisada.

Üldse paistab, et Kivirähi romaanid on siiski üks kindlamaid ekspordiartikleid. Ungaris olnud vastuvõtt üsna hea, kinnitab raamatu tõlkija Moni Segesdi. Oluline on see, kas raamat suudab ka estofiilide ringist välja murda.

S kandinaaviasse on võimalik tõlkida Jaan Kaplinskit, kelle loomingut seal tuntakse, kinnitas Enel Melberg. Tšehhi tõlkija Jonatan Tomeš aga nentis, et seal on eesti kirjanduse vahendamine surnud seisus, väga ammu pole midagi tõlgitud.

Kohal viibis ka hulk eesti kirjanikke, kes tõlkijaile iseendast ja oma loomingust rääkisid. Elusad kirjanikud, tõlkeobjektid, vähemasti selle objekti loojaga kohtumine on tõlkijale kahtlemata põnev. Esinesid Jaan Kaplinski, Andrus Kivirähk, Ene Mihkelson, Mehis Hein­saar, Maimu Berg, Tiia Toomet, Doris Kareva, Tõnu Õnnepalu, Maimu Berg, Mihkel Mutt, Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, Asko Künnap, Märt Väljataga ja Andrei Hvostov.

Kokku viibis Käsmus seminaril poolsada tõlkijat, 17 eri emakeelega inimest. Küllap jäid nad Eesti Kirjanduse Teabekeskuse ja selle juhataja Ilvi Liive korraldatud Eestimaa-reisiga rahule.

See kinnitas nende usku oma tegevuse mõttekusse, vahest koguni möödapääsmatusse. Miks nad tõlgivad? Enamasti seepärast, et nad on eesti keelesse armunud. Nad on seda kusagil õppinud, siis teinud mõne tõlketöö ning nii on see arenenud mitmelegi kireks ja elukutseks.

Väga ülev oli ööl vastu pühapäeva avastada, et veinist ja õllest unetuks muutunud seltskonnal oli ühiseks suhtlemiskeeleks eesti keel. Külalistemaja verandale oli kogunenud seitsmeteistkümnest keeleruumist pärit inimesi. Siit ja sealt võis kuulda inglis- või rootsikeelseid kõnekatkeid, aga ikkagi oli meie kallis emakeel lingua franca. Tõeliselt imeline kogemus!

Üks Norra poiss rääkis mulle huvitava loo eelmise aasta aprillist. Tal oli tarvis Bergenis üks eksam õiendada. Aprillimäruli ajal oli ta siit ära ega saanud jälgida kohapeal kõiki neid lööminguid ja rüüstamisi. Ta tuli seal kusagil Bergenis eksamiärevusest vabanenuna auditooriumist, lülitas telefoni sisse ning sai korraga Eesti valitsuselt SMSi: “Ärge alluge provokatsioonidele!”

See oli selle noore norralase elus üks absurdsemaid kogemusi.

Eks igal eesti kirjanduse tõlkijal ole omad absurdikogemused. Hiljuti ütles üks eesti keelemees, et muulaste vigane keelekasutus on emakeelele suureks ohuks. See kõlas venekeelsete aadressil. Aga seda võtsid isiklikult ka need inimesed, kelle emakeeleks on saksa või norra või läti keel.Üks meiega kohtunud tõlkijatest kirjutas selle kohta isegi arvamusloo, mille saatis suurele päevalehele. Tõlkija arvamus ei huvitanud kedagi, lugu ei ilmunud. Ei hakka kordama, mida ma oma uuele sõbrale selle selgituseks kõik kokku rääkisin. Mul on tunne, et sai jälle eesti rahvuslikke paleusi reedetud. Eks me ole nii hirmus targad, et võõraste arvamus ei huvita meid kopka eestki.

Andrei Hvostov