Kas inimesed on force majeure?
Force majeure tähendab sõnasõnalt umbes kõrgemat jõudu, ehk asjaolu, mida ei ole võimalik lepingus ette näha, aga mis võib takistada lepingu täitmist. Lühidalt ja segaselt: kui teid ikka välk tabama peaks, siis see ongi force majeure. Või mind. Välk, ma mõtlen.
Praegu, selle siiberdamise juures, millega Nemad (ehk poliitikud, ametnikud, kogu see moodustis, mida me riigiks nimetada võime) tegelevad, tundub, et Nad on kuskil mingitesse kokkulepetesse just force majeure võimaluse sisse kirjutamata jätnud. Need kokkulepped võivad tähendada paberil tehtud lepinguid, võivad olla ka suusõnalised lubadused. Stiilis: teeme ära. Mida tahes - uusi seadusi, uusi keelde, uusi investeeringuid, uusi toetusi. Tõesti, mida tahes.
Ja need lubadused ei ole valimislubadused. Mäletab üldse keegi, mida meile kõik lubatud on? Ega väga, vist. Kes hoolikski? Tegelikult teame me kuskil sügaval, et need on vaid ilusad sõnad. Aga tore on uskuda.
Lubadused, mille täitmisega Nemad praegu näivad hädas olevat, on nime ja näoga seltskonnale, mitte valijale, kes, vaatame asjale otsa, on valimiste vaheaegadel lihtsalt üks mass ja kari. Noh... valimiste aegu tegelikult ka. Peaasi on ta ära meelitada enda poolt hääletama... ja võibki suuresti unustada. Valija ei tuleta ennast meelde, temaga ei pea kohtuma, ta ei tule midagi nõudma.
Küll aga tuleb toetaja, tuleb parteikaaslane, tuleb ametnik. Tulevad huvigrupid ja muu eliit. Nii... mis sa meile lubasidki, nüüd täida. Investeeri, keela, toeta, tee seadusi, mis oleksid meile kasulikud. Lühidalt, köhi pappi.
Mis pole raske, kuni kõik läheb hästi. Kuni maksud laekuvad, inimesed vibutavad krediitkaarte, käibemaks ajab üle ääre. Elu on lill ja tegelikult ei nurise keegi. Raha voolab sisse, raha voolab välja, kõik lubadused on peetud ja arved makstud.
Ja siis juhtub midagi, mida keegi ette ei näinud. Polegi hästi. Raha enam ei liigu, maksude laekumine väheneb, sest maksumaksjad jäävad tööta, ettevõtted sulguvad, keegi ei taha enam ostuhull olla, miska ka käibemaksu enam ei tule. Ehk raha ei ole, tegelikult. Ivari Padar ütles küll, et nii palju on, ja rohkem ei ole, aga mõte on üsna lähedane.
Kuid lubatud on. Ning peita pole ennast kuhugi. Valijal ei ole Neile ligipääsu, aga toetajatel, huvigruppidel, parteikaaslastel on. Iga hetk võivad helistada või lausa kohale tulla ja küsida, kuidas ja mis siis saab? Oli ju lubatud? Mis su sõna maksab? Väga ebameeldiv situatsioon, milles ei oska ka kedagi ega midagi süüdistada. Lihtsalt läks nii, nagu ütles väike Tjorven.
Peaks ütlema, et: ei ole raha. Ei saa teha seda projekti, konverentsi, investeeringut. Katsuks kuidagi nii läbi saada, et vähemalt pensionid-palgad saaks makstud, valimiste aasta ikkagi. Sest pole ka raha tulemas, õues on igas mõttes külm. Juhtus force majeure, inimestel pole raha makse maksta. Keegi ei osanud ette näha.
Lihtne soovitada. Nii polnud ju kokku lepitud, öeldakse. Nende lubaduste täitmise nõudjatega tuleb ju edaspidigi läbi saada. Toetajate, huvigruppide, euronõudjatega ja kes nad kõik veel on. Lähevad veel kurvaks, hakkavad vinguma - kui me neid ümarlaudu ei korralda, jääb mõistmine saavutamata; selles ametis elatakse pead-jalad koos; ilma nende koolitusteta jäävad ametnikud lolliks; sild on hädavajalik; ilma ettevõtjatoetusteta hukkub kõik! Etc.
Ja pettuvad. Hakkavad veel kaikaid kodarasse pilduma. Parem mitte riskida. Lips sirgeks, soeng pähe ja pöördumine rahvale (ma ise ütleksin „inimesed", aga poliitikas kasutatakse „rahvas" JP): käes on rasked ajad, tuleb kõigil ohvreid tuua. Makse tuleb tõsta ja uusi leiutada, toetuste pealt igasugu lastele ja pensionäridele kokku hoida jne. Kuskilt peab ju raha leidma, et ikka lubadusi pidada.
Ning see läheb läbi ka. On enne läinud, läheb seegi kord. Olgugi valimiste aasta.
