Kelly Kipper : Koolivägivalla ohvriks võib olla ka õpetaja
Mõeldes tagasi enda kooliajale peab tõdema, et see oli ilus periood, mis möödus küllaltki rahulikult ja draamadeta. Mul oli gümnaasiumis väga tore ja kokkuhoidev klass, mille puhul ei ole võimalik tõmmata USA noortefilmide kohaselt piire nii-öelda matemaatika- ja malenohikute ning poppide sportlaste ja kisakooritüdrukute vahel. Muidugi olid klassis välja kujunenud eraldi sõpruskonnad ning gängid, kuid nende vahel ei olnud kunagi vihavaenu ega hõõrumist ja kui olukord nõudis, tegutseti üheskoos ning kedagi kõrvale ei jäetud. Ilmselgelt olid ka meil omad liidrid ja aktivistid, kuid mida ei olnud, oli see inimene, keda pahatahtlikult nöögiti, narriti, tögati, mõnitati või kelle kallal kasutati füüsilist vägivalda. Meie klassis ei olnud gümnaasiumis keegi põlu all.
Koolivägivald jäi meist kaugele, kuid kindlasti mitte nii kaugele, et me ei teaks, millega tegu on. Meedia on alati kajastanud radikaalseid lugusid koolivägivallast ning selle tagajärgedest. Samuti võib neid kuulda oma tuttavatelt ning sõpradelt. Enamasti ei loe, kas tegu on vaimse või füüsilise vägivallaga - oma jälje jätab see igal juhul. Võib-olla on füüsilise valuga aeg-ajalt isegi kergem toime tulla. Kevadepoole ilmunud Margus Karu raamat „Nullpunkt" kirjeldab ausalt ja otsekoheselt laste julmust, mõtlematust ning empaatiavõime puudumist. Teise inimese eneseusu mutta tampimine ning muutumine hirmunud aukus silmadega inimvareks annab kiusajatele võimu- ja rahulolutunde. See on justkui eksperiment, piiride katsetamine, eesmärk kui selline võib ka kiusajaile endile segaseks jääda. Nad ei mõista, et nende mängukann on elus inimene, kes tunneb ja mõtleb ning kellel on samasugune õigus tervele närvikavale ja mõistusele.
Kui vägivallatsemine leiab aset nooremates klassides, siis võib-olla kuidagi on sellist käitumist võimalik ajada nooruse süüks, aga gümnaasiumis peaks käima juba mõtlemisvõimelised inimesed, kes suudavad end asetada ka teise poole olukorda. Pärast gümnaasiumit peaks tulema nii-öelda mõistliku täiskasvanu faas, aga selles seaduspärasuses olen ma hakanud kahtlema pärast kohtumist ühe tuttava õpetajaga, kes jutustas esialgu uskumatuna tunduvaid lugusid oma kolleegide käitumisest.
Justiitsministeeriumi kodulehekülg ütleb: „Koolivägivald on oma klassi- või koolikaaslase: norimine, mõnitamine; asjade äravõtmine, nende lõhkumine ja määrimine; eiramine ja lapse kohta laimujuttude levitamine; vägivallaga ähvardamine; peksmine; raha ja asjade "pommimine". Suurem oht koolivägivalla ohvriks sattuda on uutel õpilastel; lastel, kellel on tervisega probleeme, kes kannavad prille, ei kuule hästi või on paksemad; lastel, kellel õppimine läheb väga hästi, aga kes on füüsiliselt teistest nõrgemad; lastel, kellel on madalam enesehinnang; lastel, kes on pärit vaesemast perekonnast". Sõnakestki ei räägita võimalusest, et koolivägivalla ohvriks võib olla ka õpetaja. Ja mitte lastepoolse vägivalla ohver, vaid teiste sama eriala õpetajate omavolitsemise objekt. Teise õpetaja klassis luurel käimine, salaja kappides sorimine, asjade peitmine, kontrolltööde varastamine ja ära lahendatud ülesannetega õpikute näppamine omakasu eesmärgil, on vaid mõned näited. Üle 20-aastase õpetajastaažiga pedagoogi kontrollitud ja hinnatud eksamitööd võeti kolleegide poolt lähema vaatluse alla - kõik tööd loeti üle ning üritati leida hindamisvigu. Tekib küsimus miks? Kas põhjuseks oli kadedus? Tuttav pedagoog kuulub oma eriala õpetajate paremikku ning on hinnatud nii lapsevanemate kui õpilaste poolt. Tegu on õpetajaga, kelle tunde toodi tihti eeskujuks, kui räägiti õppeprotsessi põnevamaks muutmisest. Mis põhjusel sai ühel päeval pidev tahtlik kiusamine, kolleegide-poolne vaimne vägivald alguse, ei ole tänaseni teada.
Pidev kriitikanoolte lendamine ning ametialase kompetentsuse küsimärgi alla seadmine mõjutab ka kõige tugevamat inimest, isegi kui ta seda välja ei näita. Olukorras, kus koole suletakse ning isegi õpetajad ei saa olla kindlad, et neil on homme töökoht olemas, tundub selline käitumine justkui loogiline - loodetakse, et teine õpetaja lahkub „omal soovil" ning väheneb oht olla üks nendest, kes peab endale uue kooli otsima. Ebakindlus sillutab teed mõtlemisviisile „parim kaitse on rünnak", sealjuures vahendeid valimata ning unustades, et mängus on ka õpilased, kes usaldavad oma õpetajaid ning ei kujuta ettegi, et võiksid saada kellegi etturiteks.
Tekib ka küsimus, kas selline käitumismuster mitte ei tooda iseennast? Kas kiusliku õpetaja lastest saavad kiuslikud klassikaaslased? Või kas on nemad just need, kes ajavad noori õpetajaid oma sõnakuulmatuse ja pahatahtlikkusega nutma? Siinkohal ei ole mõtet üldistada ning on ju teada tõsiasi, et vanasõna „käbi ei kuku kännust kaugele" osutub sageli vägagi valeks. Siiski tasuks pöörata rohkem tähelepanu õpetajate omavahelistele suhetele ning mitte võtta iseenesestmõistetavalt, et kui inimene on haritud pedagoog, siis on automaatselt tegemist ka viisaka ning heade kommetega inimesega - haridusel ja haritusel on vahe, seda õpetati meile juba algkoolis ning koolivägivald on vägivald, olenemata inimese vanusest ja positsioonist.
