Keskmised koju tulevad...
Tõepoolest, kui ongi nii, nagu võib lugeda viimases Vikerkaares (nr 7 - 8, 2009) ilmunud Ulrike Plathi artiklist "Kadunud kuldne kese", et veel 19. sajandi lõpul oli maarahva hulgast võrsunud mõisateenijaid, ametimehi, valitsejaid, kõrtsmikke, möldreid, aidamehi, kiltreid, kupjaid, seppi, kokki, aednikke, lapsehoidjaid, kodu- ja kooliõpetajaid, tallipoisse, kutsareid, jäägreid, vöörmündreid, köstreid, kellamehi, ämmaemandaid, aptkeekreid, velskreid, tislereid, müürseppi, kingseppi, rätseppi (rääkimata veel linnades elavast rahvast) märksa rohkem kui talupoegi või rentnikke - siis tekib tõesti küsimus, millisest rahvast me üldse pärineme. Ja millest me õieti räägime, kui tahame rääkida kultuurilisest järjepidevusest põlisrahvana, kes on järjepidevalt oma maad harinud.
Tuleb välja, et on alati olemas olnud ja edasi kestnud järjepidev "keskklass" isegi veel enne kui see mõiste üldse käibele sai tulla.
Mitte keegi ei salli neid. Mitte kuhugi nad ei sobi.
Nad ei asetu ühtegi süsteemi. Nad ei "rõhu" kedagi", aga ka neid ei "rõhuta". Nad ei tooda, kasvata ega loo midagi. Neile ei kuulu midagi. Jah, nad teenivad suuromanikke. Paruneid, baltisaksa aadlikke, mõisnikke, nii nagu keegi tahab öelda. Nood ei saa ilma nendeta hakkama. Ja seepärast kannatatakse neid välja. Nendega tehakse lepinguid, kontrahte, neile makstakse palka. Kirutakse ka kindlasti, nagu ikka härrasrahvas teenijaskonda kirub. Ja kardab vaikselt, et liiga palju võimu neil juba.
Ja, teiselt pool, sõimatakse neid ka talurahva poolt. Sest just nemad moodustavad selle "parema" rahva osa. Just nemad on need, keda põldu hariv, suitsutaredes ja muldpõrandal elav rahvas põlgab ja samal ajal ka kadestab. Just nende kaudu jõuab sakste võim madalama rahva turjale. "Kilter, kubjas, aidamees, need on põrgus kõige ees." Talurahvast kõrgemale tõusnud. Jah, võib öelda, saksastunud. Ometi oma keelt kõnelevad.
Nii näiteks olid 1781. ja 1796. aastal ilmunud kokanduse ja aianduse käsiraamatud mõeldud just neile. Neid oli siis järelikult juba tol ajal nii palju, et tuli selliseid raamatuid eesti keelde tõlkida ja välja anda. Õpetused spargli, artišoki ning ananassi kasutamise kohta ei saanud kohe kuidagi olla mõeldud talurahvale.
Mis mõttes siis üldse kõnelda pöördelistest talurahvaseadustest, selle rahva pärisorjusest vabastamisest, õiguste ja perekonnanimede andmisest, kooliharidusest jpm... Selle rahva edulisem osa oli juba ammu enne seda jõudnud ennast ise vabastada, omandanud kirjaoskuse, häid kombeid, oskusi ja vilumusi. Euroopalikul tasemel, kui tänapäevaselt väljenduda.
See on keskklass. Võibolla ka, teise nimega, väikekodanlus. Pisipürjelid. Tõusikud. Kadakasakslased. Neist ei taha keegi midagi kuulda. Nad ei sobi ühtegi süsteemi. Ei ole nad orjad ega isandad. Keegi neid ei armasta. Neid nagu polekski olemas.
Ometi pärinevad just sellest klassist näiteks kõik 19. sajandi ärkamisajaga seonduvad tähtsamad tegelased ja eestvedajad. Ja mitte ainult nemad. Kust tulid esimeste eesti laulu- ja pasunakooride koosseisud? Kellest koosnes esimeste eesti laulupidude esinejaskond ja publik? - Ikka ju sellest samast kihist.
Kahtlane seltskond igatahes. Üks silm alati kõõrdi piilumas, mida saksad teevad, et siis ise järele teha. Vaikselt või kõvahäälselt põlastades maarahvast, kes siin-seal ikka veel vanu "aidu-raidu" regilaule jorutas ja aidalakka Tõnnile andeid viis.
Jah, võime tagantjärgi öelda. Nii nad tapsidki meie omakultuuri. Nii see läkski, et pole me õieti ei üks ega teine. Ei ole enam vana ürgset šamanismi ja puude kummardamist. Ega ole me ka saanud õigeteks eurooplasteks. Noor-eestlastest ja nende püüdlustest hoolimata.
Eks see vahetegemine ja vastastikune põlastamine kestis ju päris kaua. Noid "saksa moodi" olla tahtjaid naeruvääristas Kitzberg, "antvärkide" veidrusi pilas Luts, ei jätnud Tammsaaregi tõusikuid ja vurlesid rahule. Lutsu "Kevades" toimub mõisa- ja külakooli poiste vahel lausa kaklus.
Muide, selle kahtlase keskklassiga on olnud hädas teisedki.
Lenin, kes 1917. aastal Venemaal võimu haaras, ei suutnud ära imestada, kust küll kõik need bürokraadid tema riiki järsku välja ilmusid. - Lihtsameelselt kapitalisti-töölise vastandamist uskudes ei olnud tal aimugi, kui tähtis on keskklass. Ametnikud. Aparaat. Eriti veel tolles tema ülereguleeritud riigis. Nad kohe oskavad endid vajalikuks teha. Alati. Igal pool.
Või Stalin, kes 1930ndatel hakkas kogu Venemaa külarahvast kolhoosidesse ajama. Rikkad, kulakud, tuli muidugi Siberisse saata. Vaestele, kehvikutele, tuli soodustusi teha. Aga mida teha keskmikega? - Nende kohta polnud mingeid ideid. Ja saigi nii, et just neist keskmikest tõusid juhid, kolhoosiesimehed, sovhoosidirektorid, peaspetsialistid. Keegi neid ei sallinud. Kelleski nad usaldust ei tekitanud. Ometi oskasid nad endid vajalikuks teha.
Või kas siis Eesti NSV-s teisiti oli? - Kohanemisvõime imesid võis näha juba esimestel okupatsiooniaastatel. Aga tõelise apoteoosini jõuti 1970-ndatel. 0,15 hektarit pandi kile alla ja kurgid veeti Leningradi turule. Kerkisid eramud, soetati autod, tehti karjääri. Isegi teooriaid arendati. Nagu et õige eesti inimene peabki astuma komparteisse, et siis võimule lähemal olles, sealtkaudu eesti asju paremini edendada. Ja muud seetaolist.
Ning mis juhtus aastail 1988 - 1991, mäletame juba hästi. - Ei, ärge hakake rääkima vastupanuliikumisest, mingitest dissidentidest või vabadusvõitlejatest. Või isamaalikest aadetest. Nalja teete või? - See oli ikka ju seesama keskklass. Keskpärane. Kohanemisvõimeline. Ilma mingisuguste aadeteta. Kohusetundlikud, keskmisel tasemel ametnikud. Kunagi õpilasmalevas. Komsomolis. NLKP-s. Siis plaanikomitees või mõnes muus ametkonnas. Kui vaja, siis uutmist toetavas liikumises.
Kas keegi imestab veel, miks on näiteks Keskerakond nii populaarne? - Ometi ju kõik kiruvad ja keegi justkui ei salli.
Aga imestada pole millegi üle. See kõik on ju täpselt seesama lugu. Kogu aeg.
Ära sina sõida sõja ees,
ära sina sõida sõja taga.
Esimesed heidetakse,
tagumised tapetakse,
keskmised koju tulevad.
