Kiskjad riske ei võta
Lugesin hiljuti ajakirjast The New Yorker põnevat artiklit, kuidas maailmakuulsad ärimehed riskidesse suhtuvad. Prantsuse teadlased Michel Villette ja Chatherine Vuillermot uurisid globaalselt edukaid ärimehi – kaabeltelevisiooni kanali CNN loojat Ted Turnerit, Wal-Marti asutajat ja omanikku Sam Waltonit, luksuskaupade konglomeraadi L.H.V.M. omanikku Bernard Arnault’d jt teisi stellaarseid ettevõtjaid ning nende äritegemise mudeleid. Teadlasi huvitas nende suhe riskidesse. Tulemus oli üllatav. Selgus, et eriti edukad ärimehed tegutsevad sarnase skeemi järgi. Ja et nad on kõike muud kui suurte riskide võtjad. Pigem vastupidi – nad püüavad oma riske võimalikult palju maandada, või veel parem – olematuks teha.
Tavaliselt eelneb esimesele, otsustavale äritehingule kapitali akumulatsioon, mis heidab ärimehe prominentsuse orbiidile. See võib olla näiteks vanematelt päritud varandus või ettevõte. Seejärel tehakse esimene suur tehing, mille juures on otsustavaks minimaalne risk. Pärast seda korratakse õnnestunud tehingut turul niikaua, kuni võimaluste aken sulgub. Ja ongi kõik, kui lihtsalt väljenduda.
Aga kus on siis metsikud äririskid? Neid ei ole. Suurärimehed on tüübilt hoopis kiskjad. Aga kiskjad ei riski. Vastupidi, nad püüavad jahti pidades riske igati vältida, otsides vanu, haigeid või karjast eraldatud ohvreid.
Kui vaadata sellest aspektist Eesti möödunud majandusbuumi peale, siis avaneb üllatav pilt. Vaadake näiteks ehitus- või arendusbuumi. Siin ei olnud riske. Pangad olid valmis raha andma ja ajal, mil kõik korterid haarati lennult, oli kinnisvara-arendus täiesti riskivaba ja väga kasumlik äri.
Kõrgema riskiastmega fondid pensionisambas? Kes iganes seal küll riskis, aga mitte pangad ja fondihaldurid. Fondihaldurite tänavas oli pidu.
Suurinvesteeringud eksootilistesse riikidesse? Kas see ikka oli risk? Või ülikasumite ootus, mida õhutasid sama pinnapealselt kohalikku bütsantslikku kultuuri tundvad tegelased nagu investeerijad isegi?
See, mida avalikkuses on ekslikult riskiks peetud, pole tegelikkuses mitte midagi muud kui korra õnnestunud tehingu kordamine. Kes ehitas põllule ühe pappmajade karbirea ja müüs selle edukalt maha, võis kohe teha teise, kolmanda ja neljandagi.
Nagu teadlased näitasid, toob selline mehaaniline kordamine edu täpselt senikaua, kuni võimaluste aken on avatud. Aken sulgus ühel hetkel suure pauguga. Raha jäi sisse, ärimehed välja. Nii see pidigi ju minema. Bad luck, nagu öeldakse. Kuid keegi ei saa öelda, nagu poleks skeem nutikamatele inimestele arusaadav olnud.
Mida me sellest õpime? Mulle tundub, et viimastel aastatel riskisid tegelikult need, kes šampanjat ei joonud – tavalised inimesed, kes oma elutingimuste parandamise nimel riskantsed pikaajalised laenud kaela võtsid. Neil ei olnud kogunenud kapitali, neil ei olnud eelnevat kogemust, kuid nad võtsid riski ja hüppasid tundmatus kohas vette.
