Koeranaela headusest
Presidendi kärajatel Eesti erakondade esimehi kuulates hoomasin taas, et Andrus Ansip on meie kõige parem peaminister läbi aegade. Mees nagu Tšehhi president Václav Klaus. Samal ajastul, kui Ansip väisas ämma sünnipäeva (selle asemel, et ässitada miilitsakoeri Tartu noorsoo kallale), pidas majandusteadlane Klaus ühes Tšehhi dissidentlikus klubis majandusalast loengut. Selle konspekteeris kommunistliku salapolitsei agent. Tema ettekanne avaldati hiljem vaba Tšehhi ajakirjanduses. Seal ei pööratud tähelepanu niivõrd Klausi kommunismivastasele hoiakule kui hoopiski sellele, et Klaus käitus nagu tunnustamata geenius, kes pidas idiootideks kõiki inimesi, kes julgesid olla temast erineval arvamusel.
Samasugune geenius kõneles eelmisel reedel rahvusooperis Estonia, kui Andrus Ansip õpetas meid presidendi kärajatel õigesti elama ja mõtlema. Milles nipp seisneb?
Tuleb endale sisendada, et me elame parimas võimalikest maailmadest ja et kõik läheb nii, kuis peab. See on üldine trend. Julgeolekupoliitikast huvitujad on kindlasti tähele pannud, et Venemaa kujutamine ohutu riigina on moes.
Seda rääkis Anders Fogh Rasmussen, seda kuuleme Ants Laaneotsa suust, seda sõnumit kiirgab Eesti kaitseministeerium. Miks on Venemaa ohutu? Sest eelnimetatud institutsioonid ei ole võimelised Vene ohuga tegelema ja mugavam on öelda, et ohtu polegi.
Võtame Eesti demograafilise seisundi peegeldumise poliitilises elus. Kes on vähegi viitsinud seda jälgida, jõuab järeldusele, et vanainimesed on määrav jõud. Kärpida võib kõike, kaasa arvatud laste heaolult, ent vanainimesed on puutumatud. Sest see valijagrupp ulatub 350 000 inimeseni. Võttes seisukoha, et katsed ligihiilivat gerontokraatiat kuidagimoodi ohjata on ebademokraatlikud (lapsevanematele lisahääle andmine olla Suure Prantsuse revolutsiooni saavutuste nullimine), võibki mõnedelt arvamusliidritelt lugeda, et vanainimeste eest hoolitsemine on võrdväärne laste eest hoolitsemisega. Mõttekäiku on arendanud sotsioloog Andrus Saar ja poliitik Barbi Pilvre. Seega pole vaja lasteaedu tabanud kärbete pärast masenduda. Peaminister Ansip on kindlalt öelnud, et pensione ei puututa, ning järelikult on ka tittede eest hoolt kantud.
Inimkond on omadega puntras, inerts ruulib. Kuidas see puutub pühapäeval toimuvatesse kohalike omavalitsuste valimistesse? Tallinnas (vabandust Eesti ees, aga see pole lihtsalt omavalitsus, see on riik riigis) konkureerivad võimu pärast need, kes ütlevad alalhoidlikult "kes siis veel, kui mitte meie?", nendega, kes lubavad muutusi ning värsket energiat.
Aga milleks uus energia, kui meil on parim peaminister, kui vastuolud pensionäride ja laste huvide vahel on lõplikult ületatud, kui Vene oht on viimase 700 aasta kõige väiksem, kui haldusreformi järele puudub vajadus ning pole vaja ka valimisseaduse muudatust?
