Kõik läheb niikuinii kallimaks..
Ja siis? Aktsiisitõstmise väljamõtlejad väitsid arvatavasti, et see on väga hea mõte, kuna esiteks on riigieelarve pingeline ning iga lisamiljard kulub vägagi ära. Siis, et rahvastik, reo, joob ja suitsetab kole palju. Et kui hinda otsa panna, saab eelarve muretuks ning rahvastik tervemaks.
Jajah. 1980. aastast pidi kommunism ka hakkama. Ja juba 1985. aastast pidi terves N. Liidus üleüldine karskus kah algama. Ah, juba 1920. muutus ju USA täiskarskeks, nagu kõik teavad. Ja 1989. aastast ei pidanud Eesti poisid enam kunagi Afganistani sõdima ka sattuma. Kindla peale tuleb veel igasugu toredaid lubadusi ja meetmeid meelde.
Aga võtame nüüd ühe veel odava õlle ette, süütame ühe veel odava sigareti ja keskendume siis oletustele, mis juhtub, kui aktsiisid 1. juulist veel tõusevad.
Oli see ikka 1. juulist? Vaata või igaks juhuks järgi. Tõtt öelda, ega ei ole väga mõtte- ega jututeemaks tõusnudki. Pole justkui kõige tähtsam asi. Huvitaval kombel on isegi õllelaudades täiesti mureks olnud, et hoopis piimahind ronib mäkke ja juust on siinsamas Soomes juba odavam. Vapustav uudis kõigile terviseapostlitele, mis?
Asi ehk ses, et igasuguse hinnatõusuga ollakse juba nii harjunud, et ülimalt huvitab kodanikke vaid see, kui palju just mingi asi kallimaks läheb, ammu enam mitte, kas ja miks. Niikuinii läheb. „Niikuinii" on juba aastaid üks võimas argument, millega saab ükskõik mida seletada. Niikuinii läksime me Euroopa Liitu, niikuinii perspektiivis aktsiad tõusid, nagu ka kinnisvarahinnad, niikuinii pidime me NATO vihmavarju eest soldatites maksma. Jällegi, küll tuleks veel igasugu niikuiniisid meelde.
Vastupidiselt aga üks seni kehtiv niikuinii kah: ega hinna pärast küll hakata vähem jooma või suitsetama. Kuskil 90. alguses, kui kärakahind kah järsu hüppe tegi, üks hommikuvaevustes sõber karjatas: no läheks ta siis juba nii kalliks, et tõesti osta ei jaksa! Küll sa hakkad... öeldi talle kohe, ei kärakas kao kuhugi. Kuna kambas oli veel arste ja keemikud, toimusid kohe kaks loengut: „Joobe saavutamine apteekides kättesaadavate vahenditega" ja „Alkoholitootmine koduste vahenditega nii linna- kui maakeskkonnas." Mida muud võiski oodata? Inimesed on ju nutikad. Õnneks polnud vaja, sest kohe tuli Royal-piiritus müügivõrkudesse. Oli selline ajastu.
Ja ikka on salaviin, salasuitsud. Eks need vupsa nüüd varsti jälle laiemasse tarbesse, arvatavasti kah kallimatena kui seni, sest miks peaks salakaupmees loobuma kasumiteenimise võimalusest, mida talle nii lahkesti pakutakse. Mingi aja ehk hoiab kodanikke tagasi mälestus Pärnu viinasurmadest seitse aastat tagasi. Aga üldiselt on inimestel haugi mälu ja kaameli janu.
Suitsuga... kui teile pole kunagi tasaselt pillatud: suitsu on vaja normaalse hinnaga?... siis te ilmselt ei liigu nendes kohtades. Ja üleüldse, suitsetajad on samuti nutikas ja sitke rahvas. Meid aeti tänavale, aga kogu tulemus on see, et meid on paremini näha ja me hoiame omavahel enam kokku. Kui antisuitsetajad ükskord teada saavad, mis mässukõnesid suitsunurkades peetakse, on loodetavasti juba hilja. Nali, muidugi.
Midagi ikka muutub. Ega kõik kohe illegaalse kraami juurde tõtta. Alguses püütakse ikka seaduslikes piirides hakkama saada. Oletada võib, et kõrtsides juuakse edaspidi vähem - kallis ju, kodudes rohkem, praegu, suveajal, eriti. Üldine kogus tuleb siiski sama, kui isegi mitte suurem. Kõrtsiarve paneb hambad alati valutama, aga suvilasse varuks ostes on inimene juba planeerinud, et see on nüüd joogi eest ning kulutus ei tule ebameeldiva üllatusena. Pigem tunneb ta järgmist pudelit avades, et - puhas sääst. Ja joobki seetõttu kõik ära, et rohkem säästa. Näiteks. Hirmus tõenäoline tundub.
Aga muidu... hinnatõus on ammu harjunud asi. See on lihtsalt veel üks.
