Kosovo pretsedendist
Kõhklejate või lausa eitajate seas tulevad kõne alla aga need maad, kelledel endalgi on palju tegemist etnilis-konfessionaalsete vähemustega: Kreeka, Slovakkia, Hispaania, Kreeka, Küpros.
Teisalt on välistatud Kosovo ametlik tunnustamine Serbia, Venemaa ning ÜRO poolt.
Kosovo suveräänsuse fanaatilised toetajad põhjendavad vähemalt veel ex officio kehtiva, ÜRO otsuste ja Helsingi lepete alusel sanktsioneeritud rahvusvahelise õiguse räiget rikkumist antud juhtumi erandlikkusega. Viimasele viitas muide ühes oma kommentaaris Marko Mihkelson, kes nagu mingi kõnelev "prostoi präänik" aina osutas 1990-aastate albaanlaste kallal toime pandud genotsiidile ja selle võrreldamatusega teiste sarnaste juhtumitega (selge millistega!). Tavaliselt viidataksegi 1989-1999 etnilisele puhastusele, mille tulemuselt ulatus mõrvatud albaanlaste arv väga erinevatel hinnagutel 4000-10 000 inimeseni. Lisaks 700 000 oma kodudest põgenenud-deporteeritud albaanlast. Kuid siin on tegemist siiski inimsusevastaste, kohtulikku karistust väärivate eks-Jugoslaavia võimude kuritegudega.
Genotsiid on aga veelgi jubedam nähtus, mõistetega ei tohiks vastustundetult loopida. Vastavateks traagilisteks näideteks 20. sajandi ajaloos olgu siin näitena armeenlaste, juutide ning mustlaste totaalne, sageli kohene füüsiline hävitamine.
Teisalt ärgem unustagem ka Kosovo Vabastusarmee (UCK) samaaegseid terroriünnakud nii serbia rahvusest tsiviilelanike kui ka tihtipeale alahoidlike albaanlaste vastu. Ühe kurikuulsamana sai laialt tuntuks praegune Kosovo valitsusjuht Hashim Thaci (hüüdnimega "MADU"). Tegelikult peaks see mees olema hoopis Haagi kohtus juurdluse all, kuid ameeriklaste mahitusel toimib ta hoopis teises rollis. Tõsi küll, nüüdseks on aegamööda hakanud üha enam ilmsiks tulema fakte eelkõige CIA ja Saksa eriteenistuste koostöös UCK-ga; viimase võitlejaid mõnikord treeniti illegaalsetes laagrites vastavate instruktorite juhatuse all.
Muide, albaanlaste deporteerimine või põgenemine eskaleerus järsult koos NATO Jugoslaavia territooriumi pommitamiste algusega. Mitmed eksperdid osutavad sellega seoses Belgradi keskvõimude kavatsusele kasutada neid õnnetuid omapärase kilbina õhurünnakute vastu. Samuti agiteerisid albaania iseseisvuslased propagandistlikel eesmärkidel inimesi lahkuma oma kodudest. Ja sageli edukalt.
Tulles tagasi konkreetse juhtumi erandlikkuse kohta -- mis siis määrab nn unikaalsuse, mis võiks siin olla mingiks kindlamaks kriteeriumiks? Genotsiidi kogemus? Aga kuidas seda mõõta? Ja kes hakkab seda mõõtma? Ja kes määrab kriteeriumid? Ega ometigi USA ja Euroliit?! Kas omariikluse saavutamine peab olema tõesti lunastatud genotsiidiga?
Muuseas, Iisraelis on küllalt palju inimesi, kelle uskumuse kohaselt tasus Jahve oma rahvale kujuteldamatute kannatustuste eest riigi taastamise kaudu pea kahe tuhandeaastase eksiili (galut) järel. Tegelikult jube mõte. Aga kui mingi rahvas soovib kasvõi alateadlikult lähenevat tõenäolist-lähitulevast etnilist puhastust või lausa hävingut ennetada, kas ta isegi sel juhul tõesti ei vääri iseolemist? Isegi kui see katse õnnestus ning on pea kahekümne aasta kestel end enam-vähem toimivana tõestanud?
Tegelikult ei usu ükski enam-vähem erapooletu inimene, et näiteks albaanlased väärivad arvult juba vähemalt teist rahvusriiki, Kosovo serblased aga mitte. Samuti Karabahhi armeenlased, abhaasid ja Dnestri-äärse vabariigi elanikud. Mulle ei ole veenvad kõik need demagoogilised argumendid, mille kohaselt on Kosovo albaanlased esimese sordi inimesed, aga näiteks abhaasid ometigi mitte.
Minu jaoks on näiteks Serbia territoriaalne terviklikus mitte vähem tähtis, kui Gruusia või Moldaavia oma; kes aga suudaks praegu meil siin Eestis erapooletult ja teadmistele tuginedes lahti seletada, mida tähendas abhaasidele Gruusia presidendi Zviad Gamsahurdia rahvusšovinistlik kirglik hullumeelsus või Moldaavia aladel elanud venelastele, ukrainlastele jt kahekümne aasta eest Rumeenias populaarsed õigeusklik-fašistliku suunitlusega rahvusliikumise "Romania Mare" loosungid? Loomulikult ei ole eurosaadik Marianne Mikko antud teemal midagi põhjalikumat väljendanud.
Praeguseks on aga enamik Lääne suurriike Kosovaga seonduvalt kujundanud olukorra, mis kaugemas tulevikus võib neile endile kibedalt kätte maksta. Juba praegu kuuluvad Albaania ja Kosovo juhtivate narkotraffikualade hulka kogu Euroopas. Tegelikult ei toimi mõlemad riigid (kes aga garanteerib, et nad ühel nn heal päeval ei ühine?!) kui suveräänsed ja vastutustundlikud Euroopa rahvaste koosluse liikmed. Hoolimata Ameerika massiivsest kõikvõimalikust toetusest. Vastupidi, näiteks Transnistria, Abhaasia ja Mägi-Karabahhia on albaania jubetistega võrreldes juba ammu end tõestanud.
Mulle meenus, kuidas NATO pommitamiste järel kirjutas tuntud poliitpublitsist Enn Soosaar, et tegemist on esimese puhthumanitaarse interventsiooniga inimkonna ajaloos, USA tahab idealismist johtuvalt ainult päästa hävitamisest ühte väikerahvast ja ei ühtegi jalatäitki maad! Juba tollal mõtlesin, et oleks hea, kui Soosaar ise kah oma juttu usuks. Ja ennäe, mulle lohutuseks sain hiljuti teada, et jänkid ehitavad Kosovosse suurimat välissõjaväebaasi Vietnami-sõja järgsest ajast. Kuidas on aga lood vähemalt 150 000 Kosovost väljakihutatud serblase, mustlase, bosniaki, horvaadi jt saatusega? Miks ei ole nende saatus, kannatused ja mõnitused saanud takistuseks Ameerika-poolsele iseseisvuse tunnustamisele?
P.S. Meie seas elab üksjagu inimesi, kes isiklikult on töötanud-olnud Kosovos. Nii mõnigi neist ei soovi olla angažeeritud politikaanluse teenistuses. Nad võiksid kirjutada oma elamustest, kogemustest ja ka omandatud teadmistest. Meid valgustada. Tänuväärseid huvitatuid lugejaid jätkuks.
Loe ka:
Sergei Stadnikov: Kosovo pretsedendist, II osa
Joao Lopes Marques: Pronkssõduri kättemaks Narva oblastis
