Kui sõna võib tappa

Sõnavabadus on ka tänapäeva kirjanduse jaoks oluline probleem, tõdeb Kalev Kesküla pärast tänavust Göteborgi raamatumessi.

Tänavuse Göteborgi raamatumessi peateemaks oli sõnavabadus. Pole justkui enam meie probleem. Aga kõik minuealised ja natuke vanemad kirjanikud või ajakirjanikud mäletavad, mida kõike ei tohtinud nõukogude ajal öelda ja arvata, alates sõnast jõulud ja lõpetades Eesti Vabariigiga. Viimastel aastatel, terroriaastatel, on asjad maailmas sõnavabaduse osas palju viletsamaks läinud. Islamimaailmas on niikuinii Muhamedi sõna ülimuslik. Hiinas on teatud teemad, nagu näiteks Tiibet, millest ei tohi rääkida. Hiina valitsusega teevad koostööd ka Google ja Yahoo, kes oma otsingumootoreid vastavalt blokeerivad. Valgevenes ei tohi poliitikast õieti midagi rääkida ja Venemaalgi on rääkimine ohtlik.

Aga sõnavabadust ei taga enam isegi demokraatlikud lääneriigid. USAs kehtiv Patriotic Act lubab uurida, milliseid raamatuid laenavad inimesed raamatukogus. Chicagos elav kirjanik Sara Paretsky, kes on rahvusvaheliselt kuulsaks saanud sõjaka ja jõulise naisdetektiivi
V. I. Warshawski kuju loomisega (filmis mängis teda Kathleen Turner), jutustas seminaril lugu, kuidas üks mees olevat New Jersey raamatukogus arreteeritud ja kolm päeva (ilma naisele teatamise võimaluseta) kinni hoitud ainult seepärast, et naaber kaebas, et too uurib mingit võõrkeelset netikülge. "Maailm ei saa Iraagi sõjast tõest infot, vaid eeskätt seda, mida pakub Ameerika sõjapropaganda," kinnitas Itaalia naisajakirjanik Giuliana Sgrena, kes oli Iraagis pantvangis. Pärast vangist pääsemist avas USA valvepost tema auto pihta tule, teda oma kehaga katnud saatja sai surma. Ta möönab, et ka Itaalias on Berlusconi mõne liigjulge ajakirjaniku minema kihutanud ja ülejäänud on töökoha kaotuse hirmus ennast tsenseerima asunud.

Euroopagi sõnavabaduse seab kahtluse alla holokaustieitaja David Irvingi vangi mõistmine Austrias. Inglise PENKlubi on avaldanud sel puhul sügavat kahetsust ning teatab oma avalduses, et reaalsele Eichmannile tuleb vastu astuda relvaga, paberist Eichmannile aga paberiga. Paraku kuulub PENi juurde kuluva Writer's in Prison Committee töömaale ka Irving. Seda möönis Suurbritannia sõnavabaduse alase ajakirja Index of Censorship peatoimetaja Ursula Owen üsna mõrult.

Orhan Pamuk

"Irvingu juhtum oli minu süüasja puhul Türgis põhiliseks argumendiks, et Euroopaski pole sõnavabadust," kinnitas türklane Orhan Pamuk, kes oli hiljuti kodumaal kohtu all, kuna rääkis liiga julgelt 1915. aastal armeenlaste kallal toime pandud genotsiidist. Seda tõlgendati Türgi-vastase käitumisena. "Sama loogikaga võib kaitsta ka türklasi, kuna genotsiidist kõnelemine solvab neid."

Pamuk oli tänavu Göteborgi põhilisi tähti. Pamuki sõnavabaduse-kontseptsioon oli reservatsioonideta. "Sõnavabadus on tsivilisatsiooni põhiväärtus. Meie kui kirjanike asi on kõnelda tõtt, meie asi pole vastutada maailma eest või muretseda ühiskondade toimimise pärast. Vähemuste kaitsmist ei tohi segi ajada sõnavabadusega!" Pamuki vestluskaaslased üritasid siiski rõhutada ka sõnavabadusega kaasneva vastutuse tähtsust. Tsensuuri ei tohiks olla, aga inimese harimine on pikk tee, kinnitas Ursula Owen. "Mina olen pessimist. Ma ei usu, et midagi paremaks läheb, aga jätkan oma võitlust, sest olen masohhist," raius Pamuk.

Mul õnnestus Pamuki "s üüasja" kohta täpsemalt pärida ka Vangistatud Kirjanike Komitee Türgi osakonna esimehelt kirjastaja Müge Sökmenilt. Too kinnitas, et Pamuk olevat käitunud ebaadekvaatselt. Astunud esinduslikul ajalookonverentsil üles ja väitnud ebaviisakalt, et ainult tema kõneleb tõde. Sain Sökmeni jutust aru, et genotsiidist rääkimine pole siiski päriselt keelatud, aga on teatud viisid, kuidas sellest kõneldakse. Näiteks nähtuse kajastamine ilukirjanduslikus vormis on siiski võimalik. Alles mõne päeva eest olevat ta kohtus ühe sellise juhtumi ära kaitsnud.

Kas Pamuk on siis skandalist? "Jah, aga muidugi me kõik imetleme ja armastame teda," hakkas kirjastajast daam naerma. Pamuk jättis tõepoolest väga võluva inimese mulje. Kõneles haaravalt, tajus väga hästi huumorit. Seminarisaali ukse taga müüdud raamatuvalikust oli menukaim tema "Istanbuli mälestused", milles ta kujutas oma nooruse Istanbuli ja selle iseäralikku, Ottomani impeeriumi kadumisest sündinud melanhooliat, läbikukkumise õilsust rõhutavat mentaliteeti. "Teadvustati, et oleme Euroopa kõrval vaene riik ning meil pole mõtet tulevikult palju oodata. Valitses omamoodi tagasihoidlikkuse kultus." Läbinisti õnnelik oli vaid Pamuki isa, läbikukkunud luuletaja, kes elas rikka vanaisa raha peal nautlevat jõudeelu. "Ma pole näinud ühtki nii õnnelikku inimest kui tema."

Ayaan Hirsi Ali

Ayaan on imekaunis, haritud, maailmakuulus esseist ja ... 24 tundi ööpäevas turvatud. Messil esitleti tema bestselleriks muutunud teost "Kihlatud neitsi" ("The Caged Virgin"), mis on osalt autobiograafia, osalt essee islami naiste olukorrast. Somaalias sündinud daam sai kuulsaks Hollandis, kus ta hakkas esimese islamikogukonnast pärit naisena kõnelema seal toimuvast. Ayaan oli tapetud filmirežissöör Theo van Goghi filmi stsenarist ning mehe surnukehale jäeti ähvarduskiri temalegi. Valitud Hollandi parlamenti, kaotas ta selle ameti, kuna selgus, et ta oli Hollandisse elamisluba hankides valetanud. Praegu elavat ta põhiliselt USAs, tema kirjutiste mõju on endiselt väga suur. Muu hulgas süüdistab ta lääne valitsusi, et need suhtuvad "pimeda sallivusega" nende riikides toimuvasse naiste ümberlõikamisse ja alaealiste sundabieludesse.

Muhameedlastes nähakse ohvrit ja neid ei kritiseerita, täpselt nagu vasakpoolsed intellektuaalid hoidusid 20. sajandi algupoolel kritiseerimast nõukogude sunnitöölaagreid, kirjutab ta oma raamatu ingliskeelse väljaande eessõnas. "Paljude muhameedlaste jaoks on tragöödia võimatus kritiseerida usudogmat omal maal ja see jätkub nüüd Euroopas," väidab Ali, viidates valitsuste kavale piirata islami üle diskuteerimist ajakirjanduses. Ühesõnaga, lääs ei taha islamimaailmaga tüli, täpselt nii nagu ta omal ajal ei tahtnud tüli Nõukogude Liiduga, aga kusagil olid mingid tülikad Balti emigrandid ja dissidendid, kes seda ometi õhutasid. Ali nõudmised võiks meile selles kontekstis olla päris arusaadavad.

Et suures seminarisaalis olid eespool kohad täis, istusin trepile, aga seal istujad peletati turvakaalutlustel minema. Uste juures seisid politseinikud. Vägivaldseks asi ei läinud, aga vihaseks läks saal küll. Nimelt Ali intervjueerija, islamistikaprofessor Mattias Gardelli peale, kes esines tõesti hämmastavalt rumalalt. Kui ta võrdles islamivastasust antisemitismiga, lõikas Ali: "Islam kui religioon on ideoloogia, selle kritiseerimist ei saa kuidagi samastada rahvuste või inimrühmade vihkamisega." Selle peale kõlasid kestvad kiiduavaldused. "Kui palju on õigupoolest inimesi, keda jälitatakse sellepärast, et nad on muhameedlased?" küsis daam, keda on kutsutud ka Hollandi Salman Rushdie'ks. "Mina astusin usust välja ja pean nüüd elama 24tunnise kaitse all." Küsitleja hakkas seepeale ise loengut pidama, nii et külaline pidi sõna paluma. Kui Ali kinnitas, et "Taanis avaldatud karikatuurid olid arvamusavaldused, aga mitte moslemite diskrimineerimine", plaksutas publik tüütu ja tülika professori lihtsalt maha.

Kasutasin hetke ja trügisin ettepoole, et daami pildistada. Kui kõigi teiste esinejate puhul oli pärast fotograafe või autogrammiküsijaid hulgi, siis seekord olime ühe mustanahalise vanaprouaga kahekesi. Tumedas ülikonnas mehed olid haaratud Ali välja toimetamisega. Proua soov tekitas väikest ärevust, mulle heitis ihukaitsja vaid kiire pilgu ja lubas naeratades mõned klõpsud ära teha. Aga see oli vaid kümnesekundiline viivitus ja juba oli Ali läinud.

Eestlastelt mitmesugust

Göteborgi raamatumessi raames toimus ka luuleõhtu, millel eesti luuletajaid Eeva Parki, Triin Soometsa, Jürgen Roostet ja Wimbergi (tuntud ka Jaak Urmetina) toetasid Claes Andersson Soomest ja Eva Runefelt Rootsist. Muusikat tegi Helin-Mari Arder ja tema saateansambel. Esmaspäevases Päevalehes lõpetas kolleeg Kätlin Kaldma oma üsna tabava ülevaate sellest mitmes tundetoonis möödunud luuleõhtust ebaõiglase märkusega Rooste ja Wimbergi kui "joodikluuletajate" aadressil. Minu meelest oli õhtu väike ebakõla hoopis muus kui paaris õllepudelis, mida sealsamas ruumis müüdi.

Jürgen esitas oma eksalteeritud Tallinna bluuse tekstile kongeniaalsel moel. Wimberg aga esines antiluulega, nii üksi kui Jürgeni toetusel: see tähendab, esitas lauldes viisi eriti pidamata oma absurdimaigulisi lasteluuletusi. Etteaste oli kahtlemata kontseptuaalne ja alguses naljakaski, aga venis pikaks. Teatav tüütus on paraku igasugusele kontseptualismile omane.

Probleem oli hoopis selles, et üritus oli planeeritud hästi traditsioonilise luuleõhtuna (õhtujuhiks väärikas Claes Andersson, kuulajateks eakad väliseestlased ja rootslased), kus Wimbergi antiluule mõjus reeglirikkumisena. Ei vastanud õhtu planeeritud vaimule ega luule definitsioonile kitsamas mõttes. Niisiis ei toimunud mitte karskete ja purjutajate kokkupõrge, vaid - tegelikult sulnil viisil -  erinevate luulenägemuste vastasseis.