Kuidas Eesti Euroopast paistab?
Ja tõepoolest, üsna mitmetel teemadel on Eesti uute liikmesriikide esiotsas, teinekord annab silmad ette ka vanadele liikmesriikidele. Seda eelkõige just majanduse avatuse, uuendamisjulguse, kõrghariduse laia kättesaadavuse, ettevõtluskeskkonna sõbralikkuse osas. Eesti riiklikud arengukavad on pälvinud Komisjonilt tunnustust hea fokusseerituse ja riigieelarvega selge seotuse eest. Ka kavandatud reformide elluviimine on üldjuhul toimunud plaanikohaselt. Ettevõtlikkuse osas aga annab Eesti suisa USA-le silmad ette. OECD 2008 raport näitab, et Eesti uute firmade loomise tase nii töötlevas tööstuses kui teeninduses nagu ka kõrge kasvutempoga ettevõtete osakaal kõigist ettevõtetest on USA vastavatest näitajatest kõrgem (OECD: Measuring Entrepreneurship. A digest of indicators 2008).
Viimase Innovation Scoreboard raporti kohaselt on Eesti end suurest osast uutest liikmesriikidest ette rebinud ja kuulub koos Hispaania, Kreeka, Itaalia, Portugali, Tšehhi, Sloveenia ja Küprosega mõõdukate innovaatorite hulka. Euroliidu tippriikide Rootsi, Soome, Saksamaa, Taani ja UK kinnipüüdmine ei saa aga lihtne olema. Eesti tõus sabassörkijatest mõõdukate innovaatorite hulka on tulnud paljuski tänu nii riiklike kui erasektori vahendite olulisemale suunamisele teadus- ja arendustöösse. Praeguses majandussurutises on seniste investeerimistasemete kasvatamine või ainuüksi säilitamine keeruline. Euroopa keskmisest jääb Eesti seejuures maha just uuringute ja arendustegevuse tulemuslikkuse osas, mida mõõdetakse innovatsioonist saadud tööhõive, käibe ja ekspordi kasvu ning uute patentide registreerimise alusel (www.proinno-europe.eu/metrics).
Eestlasi tuntakse ka kui põhjamaiselt ausameelseid reeglitest ja kokkulepetest kinnipidajaid. 2008. aasta oktoobris avaldatud pettuse- ja korruptsiooniteemalise Eurobaromeetri küsitluse kohaselt oli eestlaste hinnang oma riigieelarve protsessi usaldusväärsusele kõige positiivsem terves Euroopa Liidus: 31% vastanutest uskus, et pettusi ei esine ning kõigest 37% küsitletutest arvas, et riigieelarve kannatab tolli-, käibemaksu-, riiklike toetuste vms pettuste all.
Skaala teises otsas on näiteks Kreeka, kus vastavad näitajad on 5% ja 91% ning Ungari, kus näitajad on 9% ja 84%. Altkäemaksu küsimist oli Eestis ette tulnud 4% vastanutest, mis on kõrgem kui Soomes, Rootsis, Austrias ja mitmetes teistes vanades liikmesriikides, kuid oluliselt parem tulemus võrreldes Leedu (16%), Kreeka (13%), Rumeenia (23%) või Ungariga (13%). Sama küsitlus uuris ka inimeste usaldust riiklikesse ametitesse nagu toll ja maksuamet ning jällegi on huvitav täheldada, et Eesti usalduse tase on oluliselt kõrgem teistest uutest liikmesriikidest ning asetab meid pigem Põhjamaade liigasse („Citizen's perceptions of fraud and fight against fraud in the EU27").
Ka vaba aja sisustamise osas on Eestil suuri sarnasusi Põhjamaadega ning me paistame Euroopa keskmise taustal silma väga agarate kultuuritarbijatena. 2007. aastal läbi viidud elanikkonna küsitluse põhjal selgub, et eestlased on Liidu kõige aktiivsemad kontsertide ja teatrietenduste külastajad ning raadiost ja telerist kultuurisaadete jälgijad. Rootslased ja taanlased loevad eestlastest rohkem raamatuid, käivad muuseumides, kinos ja ajaloolistes paikades. Iirlased ja slovakid aga eelistavad teatrile või muuseumile eelkõige spordisündmusi.
Eriti suured erinevused ilmnevad liikmesriikide vahel aga aktiivses vaba aja tegevuses nagu fotograafia, tantsu, näitemängu, laulmise, käsitöö, aianduse, muusika või muude selliste kunstiliste või eneseväljenduslike harrastustega tegelemises. Euroopa meistrid on rootslased, kus kõigest 7% vastanutest ei oma ühtegi sellist harrastust. Eesti aga asub auväärsel teisel kohal oma 13% passiivsete elanike tasemega. See-eest kolm neljandikku küsitletud bulgaarlasi ega portugalasi ei tegele ühegi harrastusega. Leedukate hulgas puudus kunstiline või kultuuriline hobi 56% ja lätlastel 43% (European Cultural Values. Eurobarometer 278, 2007).
Eesti kuvand Euroopas pole muidugi ainuüksi selline plusspunktide loetelu nagu ülalkirjeldatu. Paraku on suure osa eurooplaste jaoks Eesti ikka veel kauge ja võõras, üks vaestest uutest liikmesriikidest veidra keele ja kahtlase nõukogude taustaga. Ka Euroopa asjadega üldiselt hästi kursis olevad inimesed võivad Riiat Eesti pealinnaks pidada ning vestluskaaslase Eesti päritolust kuuldes vene keele ilu ülistama hakata. Läti panganduskrahh ning riigieelarve probleemid laiendatakse analüüsides kogu Baltikumile. Bulgaaria, Rumeenia või Ungari korruptsiooniprobleemid jätavad pleki ka Eesti kuuele, sest räägitakse ikka üldiselt „uutest liikmesriikidest".
Ka eestlane ise mõjub Vana Euroopa kontekstis ja kokkusaamistel sageli kuidagi maavillasena. Eestlaste otseütlemist ja napisõnalisust võib lõunaeurooplane tajuda ebasõbralikkuse ja matslikkusena. Eestlaste ausameelsus ja usk reeglitesse paistab teistele pigem lihtsameelsuse ja kogenematusena. Eestlaste kärsitus kiiresti tulemustele jõuda võib pärssida pikaajalist edu rahvusvahelistes organisatsioonides, kus koostöö ja motivatsiooni saavutamiseks on vaja arendada inimsuhteid ning kus asjad räägitakse sageli läbi mitteametlikus õhkkonnas.
Kui palju meil on inimesi, kes prantslasega õhtust süües suudaks intelligentselt vestelda parimate veinide ja juustusortide teemal ning teha vahepeal asjatundlikke vahelepõikeid klassikalise muusika ja Euroopa vanade filmide maailma?
