Kuidas keskmine palk tõuseb
Ma ei väidagi, et ma päriselt aru saaksin, mismoodi see statistika käib, aga tundub, et keskmise palga tõus halval ajal on tegelikult täiesti loogiline ja eeldatav.
Tundub, et see võib juhtuda umbes nii:
Tulevad suured valged pealikud kokku ja leiavad, järjekordselt, et on ikka kehvasti küll, mustad ajad ees, vaja hakata kulusid kokku tõmbama. Ükskõik, kus see juhtub, mingis riigiasutuses või muidu firmas.
Ja kõige lihtsam on muidugi liigset rahvast lahti lasta. Eriti arvestades, kui kalliks tööjõud maksudega aetud on. Üks mu sõber seletas: korruta oma taskus olev raha 1,8ga ja saadki teada, mis sa firmale maksma lähed.
Mis muud, kui et keegi peab siis olema see tüüp, kes selle töö ära teeb. Kuidas ta valitakse - võibolla liisuga? Ei usu, et keegi vabatahtlikult hakkaks. Inimesed on palju paremad kui arvatakse ega taha olla halbade sõnumite toojad või tekitajad. Ma usun.
Mistõttu see kodanik arvutab natuke ja delegeerib lahtilaskmise allapoole. Et, head allosakonnad, tõmmake nüüd oma kulusid nii ja niipalju kokku.
Allpool neelatakse tablette, kirutakse maailma ja valitsust ning - oletame, et tegu on mingi eriliselt piraka asutusega - delegeeritakse omakorda allallosakondade juhtidele: tõmmake kokku. Ja nii ikka allapoole.
Kuni see käsk jõuab tasemele, kust enam allapoole minna ei saa: peabki kellegi täiesti konkreetse kodaniku lahti laskma, ära koondama, minna laskma. Natuke meenutab telefonimängu.
Mis algab ülevalt ja jõuab aina allapoole. Ehk siis kõige kõrgemini tasustatud kodanikest aina madalamalt tasustatud kodanikeni, kuni päris pisipalgalisteni välja. Kellest pole nagu kuulda olnud, et oleksid kokku tulnud ja leidnud: meil on see palk ikka liiga kõrge, võtku vähemaks, muidu äkki läheb ettevõte hukka... Või teab keegi mõnd sellist juhtumit?
Ehk siis personalikulude kokkutõmbamisel lähevad tõenäoliselt noa alla need kõige alumised ja, vastavalt, väikesepalgalisemad töökohad. Läbi kokkutõmbamise delegeerimise. Ei hakka ju keegi iseennast palgalt maha võtma, see oleks ebaloomulik nõudagi.
Üks „Ernie" koomiks on seda kaunilt illustreerinud - kuskil kõrgel ja kaugel leiab juhatus, et vaja kokku tõmmata ja miinimumpalgaga Ernie saab kinga.
Aga keskmine palk tõuseb, kui madalapalgalised töökohad kõigepealt ära kaovad. Kui üks saab25 tonni, teine 10, kolmas 5 ja see viietonnine kaob, on keskmine palk kohe endise 13 asemel 17,5 tonni. Tõuseb! Tõusis! Mida me oleme ju harjunud pidama väga heaks märgiks. Võrdleme ju kogu aeg ennast edukamate riikidega just läbi selle keskmise palga. Neil on nii hea elu, neil on nii kõrge keskmine palk...
Ometi võib ennast arutleda sinna kohta, kus see nii tore ei tundugi. Püüdes näiteks mõelda sihukesele perekonnasisesele näitele. Oletame peret, kus issi saab 10, emme 10 (noh, et hästi lihtne oleks). Lapsukene saadakse suveks ähvarduste ja meelitustega mingile tööle, olgu see lehemüük või nõudepesu, mille pealt ta, oletame kõigest 1000 kuus kokku keevitab (ta ei viitsi ju). Ja perekonna keskmine langeb! Paha märk... 10 000 pealt 7000le. Ai. Paha! Õnneks läheb lapsuke jälle kooli ega viitsi tööl käia ning keskmine tõuseb taas 10 tuhandele. Mille üle võiks ju rõõmus olla... aga võibolla väga ei peaks ka.
Mis parata, mul oli matemaatika alati 5 ja nõrkus arvutada tuleb aegajalt peale.
