BIOLOOG MADIS METSIS: Eestis tuleb taastata riiklik(sanitaar)epidemioloogiateenistus ja luua riigiepidemioloogi positsioon. Foto: Ilmar Saabas

Olen tänaseks COVID-19 nime kandva koroonaviiruse pandeemiat jälginud hoolikalt selle esimestest päevadest alates, lisaks viiruse levikut kirjeldavale faktoloogiale olen jälginud ka pandeemia kajastust Eesti peavoolumeedias ja sotsiaalmeedias. Molekulaarbioloogi haridusest lähtuvalt olen pühendanud suure osa oma teadustegevusest mikro- ja makroorganismide omavaheliste suhete, võrgustike ja süsteemide mõistmisele. Lisaks bioloogiharidusele sain nõukogude kõrghariduse süsteemis eksisteerinud sõjalise õppe raames ohtlike nakkushaiguste epidemioloogi-mikrobioloogi hariduse, tollase määratluse järgi sõjatingimustes ka arsti õigustega. Selleks läbitud õppemaht ületas pea kahekordselt praeguse Tartu Ülikooli arstide õppekava summaarset mikrobioloogia ja epidemioloogia õppeainete mahtu. Teadlasena olen vaadelnud Eesti teaduse olemust nii kodu- kui ka välismaal teadustööd tehes, ettevõtjana olen hästi kursis Eesti vabariigi majanduse käekäiguga. Eelnevast lähtuvalt usun end päris hästi mõistvat, mis praegu toimub ja kuidas selles olukorras võiks reageerida.

Toon välja kolm põhiküsimust, mis on minu meelest hetkel olulised.

Esiteks kompetentsid. Mitmelt poolt on olnud kuulda arglikke ja summutatud hüüdeid epideemia vastu võitlemise asjatundlikkuse probleemidest. Tänu dr Arkadi Popovi üliinimlikele pingutustele ja väga headele organisaatorivõimetele on meditsiinilisel poolel asjad enam vähem kontrolli all. Määratu suur osa on siin ka praktilise meditsiiniga tegelevatel inimestel – arstidel ja õdedel, kes nakkuskolletes tegutsevad. Mis saab aga edasi ja kuidas suudab Eesti vastu võtta varem või hiljem tekkiva järgmise samalaadse väljakutse, on suure küsimärgi all. Küsimus lähtub sellest, et Eestis sisuliselt puudub täna struktuurne mõtlemine, teadmised ja oskused, et mõista uute nakkushaiguste (ingl k emerging infectious diseases) ilmnemisega seotud probleeme, nende epidemioloogilisi väljundeid ja nende sotsiaalmajandusliku mõju leevendamise võimalusi.

Meil on päris heal järjel mitmed epidemioloogia suunad – vähiuuringud, suitsidoloogia, tagasivaates ka põlevkivikeemiast lähtuvate haigusete uuringud jne. Ei saa unustada maailmakuulsa keemilise kantserogeneesi uurija ja vähiepidemioloogi Pavel Bogovski (1919-2006) pärandit. Samal ajal on zoonooside (mets- ja koduloomadelt inimesele üle kanduda võivate nakkushaiguste) ja samuti nakkushaiguste epidemioloogia Eestis juba 1990ndatest aastatest jäänud vaeslapse ossa. Mõningast arengut on pakkunud koostöös arenenud riikidega toimunud HIV-epidemioloogia ning ka puukide poolt levitatava entsefaliidi ja borrelioosi uuringud. Aga praegune koroonaepideemia on hoopis teisest klassist nähtus.

Kust siis probleem alguse sai? Neid tagapõhju on väga hästi valgustanud dr Jaak Uibu oma lühikeses ja isiklikest tunnetest kantud kirjutises ajalehes Raplamaa Sõnumid (!) tänavu märtsi lõpus. Aga enne Tallinna Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teadusliku Uurimise Instituudi suure hurraaga likvideerimist 1997. aastal ning selle ühendamist Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudiga toimus teinegi kriitilise tähtsusega sündmus – 1993. aastal toimus Sotsiaalhooldusministeeriumi, Tervishoiuministeeriumi ja Tööministeeriumi ühendamine. Selle sündmuse aktivistiks oli sotsiaalteadlane Marju Lauristin, kel polnud vähimatki aimu, mis asi on meditsiin ja kes lähtus puhtpoliitilistest eesmärkidest. Eelmise sajandi lõpus tundus paljudele – parafraseerides filosoof Francis Fukuyamat -, et lisaks ajaloole on maailmast otsa lõppenud ka nakkushaigused. Paraku polnud õigus ei Fukuyamal ajaloo ega tollastel infektsionistidel nakkushaiguste osas.

Eestis sisuliselt puudub täna struktuurne mõtlemine, teadmised ja oskused, et mõista uute nakkushaiguste ilmnemisega seotud erinevaid probleeme.

Kuidas siis tekkinud olukorrast välja pääseda, kui meil Eestis on reaalselt kaotsi läinud nakkushaiguste epidemioloogia alane kompetents, sh oskused võimalike uute nakkushaigustega tegelda? Arvestades sedagi, et kliima soojenemine viib ilmselgelt tänase COVID-19 laadsete uute nakkuspuhangute sagenemisele.

Ainsaks tervest mõistusest lähtuvaks sammuks saab olla riikliku (sanitaar)epidemioloogiateenistuse taastamine ja riigiepidemioloogi positsiooni loomine. See oleks sarnane riigikontrolöri, õiguskantsleri või peaprokuröri ametile, aga selle erinevusega, et peaepidemioloogilt väljastatav info poleks mitte „teadmiseks“, vaid kõige kõrgemal tasemel arutelu allikaks. Sõltumatu riigiepidemioloog annaks vabariigi valitsusele järgmine kord adekvaatset informatsiooni ja juhiseid juba enne, kui mõni uus nakkus mõnest kaugest riigist „reisile asub“. Muuhulgas aitaks see tulevikus vältida ka selliseid absurdseid infokaoseid, nagu toimus veterinaar- ja toiduameti ja terviseameti vahel hiljutise listeeriahüsteeria käigus. Sellise ametikoha täitmine on aga mõistagi kõike muud kui lihtne, sest Eestis pole ju viimase saja aasta jooksul nakkushaiguste epidemiolooge ette valmistatud. Puudub reaalne teadmiste ja kogemuste baas ning iseseisva tegutsemise traditsioon.

Kõige hullem oleks olukord, kui sellele ametikohale nimetakse mõni poliitiline nominent, mandaadita jäänud koalitsiooni parlamendisaadik, läbikukkunud minister, endine kantsler-asekantsler või mõni muu „väga väärikas“ pensionieelik. Selge on ka, et seda kohta ei saa täita Tartu ülikooli tagapõhjaga meedik, sest see seab kohe kahtluse alla erapooletuse. Lisaks valitseb tänases Eesti meditsiinis endiselt antropotsentristlik vaade nakkushaigustele ja mikrobioloogiale, mis maailma mastaabis juba 1998. aastast alates laialdaselt küsmuse alla seati. Eestisse pole see idee aga laias laastus ikka veel kohale jõudnud...

Praegune kiiresti leitud ajutine kohatäide sellele positsioonile, valitsuse nõuandjaks kutsutud Irja Lutsar on paraku olnud rabe ja ajanud igasugusele epidemioloogilisele loogikale kohati lausa vastupidist juttu. Samal päeval, kui Hiinas oli juba 500 inimest surnud, rääkis Lutsar avalikkusele, et “koroonaviirus pole teistest hingamisteede viirustest ohtlikum“, päev enne eriolukorra kehtestamist andis ta teada, et „teatreid ja kinosid ei tohiks külaliste piirang küll mõjutada“ jne. Siiani armastab ta igal võimalusel rääkida Itaaliast, paraku lastes oma ütlustest välja paista, et ei adu asjade sügavamat sisu, Itaalia ja Eesti erinevust ega laiemat globaalset pilti viiruse käitumisest ja statistikast. See on kurjast. Reedel (3. aprillil) teatas aga Lutsar meile telesaates, et Eestis tohivad inimestel kodust väljas käia vaid apteegis ja poest sööki ostmas. Kas jälle käis jutt Itaaliast? Meil on aga ka populaarne perearst, ilmselt omis mõtteis juba poole jalaga uus sotsiaalminister, kes kasutab infoallikana süüdimatult portaali eestinen.fi. Ühe lõunapoolse Eesti haigla ravijuht aga deklareeris ammu enne seda, kui ta ühtki haigusjuhtumit veel näinud oli, et koroonaviirusega inimene „põeb seda nagu grippi või mistahes viirushaigust, millest enamik paraneb ja probleemi polegi“. See kõik ei tõsta usku meie meditsiini „tähtedesse“.

Teine spetsiifiline probleem on seotud riigi toetustega majandusele. Valitsus pole küll avanud oma kaarte, aga meedias ilmunud teadete kohaselt tekkis arusaam, et plaan on toetada suurfirmasid. Suurimaks eeldatavaks kasusaajaks tundub olevat Tallink. Tallink on börsifirma ja riigiabi sellisele firmale on kaunis räige vahelesegamine aktsiaturgudele. Ettevõte peaks ju olema hästi kapitaliseeritud, laenude tagatiseks on suured laevad ja ainsaks probleemiks on praegu aktsiate langusega tekkinud raamatupidamuslik paarisaja miljoniline miinus firma väärtuses, mis loomulikult lööb valusalt suuraktsionäride tasku pihta. Kui riigile on vaja laevanduse teenust, et hoida käigus transpordikanalid, siis võib riik seda teenust laevanduselt osta! Avaliku raha uputamine lõbulaevade tühjadesse koridoridesse, hotellindusse-taksondusse ja tax-free poodidesse näiks arusaamatu. Ka diisliaktsiisi langetamine praeguses olukorras on sisuliselt hoopis võimsate kütusefirmade toetamine.

Valitsus võiks õppida eelmise majanduskriisi kogemusest. Tähtis oleks hoida käigus reaalset tootmist ja toetada väikeettevõtlust, sest kord suletud paarikümne töötajaga või väiksemagi ettevõtte taaskäivitamine on äärmiselt komplitseeritud. Võib juhtuda, et laenu või liisinguga soetatud põhivara on läinud tagasi pankadele, lepingupartnerid leidnud endale uued allhankijad ja võtmetähtsusega töötajad lahkunud ära teise firmasse. Veel väiksemate ettevõtete puhul on oht, et taas astuvad uksest sisse pankade kupjad, kes viivad ära puidufreesi, treipingi või muu ettevõtja tegevust võimaldava põhivara. Järgmiseks võib väikelinna ettevõtja koos oma paari töömehega seada sammud poe poole Sarvikut manustama. Mitmed väikeettevõtjad ja EVEA on juba väljendanud arvamust, et KredExi meetmed on pehmelt öeldes jäigad ja ebatõhusad. Sisuliselt on otsustamine meil ikkagi antud pankade kätte. Pangad on üsna selgelt kommunikeerinud, et nad kavatse oma rutiinidest taganeda ja et nad pole heategevusorganisatsioonid. Hästi kaetud laenudega suurettevõtteid ülal kirjeldatud ohud naljalt ei puuduta. Liiatigi on ju teada, et väiksed laenud on laenaja probleem, suured laenud aga panga probleem. Praeguses majandusseisus Ida-Virumaale põlevkiviõli tehase ehitamine on aga surnud hobuse toitmine kaertega ja tundub juba täieliku vaimupimedusena, alternatiivselt poliitilise rahapesuna.

Häirekellana mõjub see, kui meedias Covid-19 teemal sõna võttev Eesti füüsik ei tea, mis on suremus ja arvutab seda valesti.

Kolmandaks tasub heita pilk teadusesse. Eesti teadlaste reaktsioon pandeemiale on olnud üsna küüniline. Püütakse hüpata PR-vahendeid valimata iga võimaliku finantseerimisree peale. See peegeldab tegelikult hästi Eesti teaduse olekut kriisisituatsioonis, millest juba aastaid üksjagu räägitud. Hiljuti meediasse paisatud teated Eesti eesrindlusest maailma koroonauuringute osas meenutavad aga Nicolas Maduro või Vladimir Putini siseauditooriumile tehtavaid enesekiituse avaldusi. Jutud Saaremaast kui „polügoonist“ tekitavad suisa kõhedust ja toovad silme ette Batista Grassi (1854-1925) malaariaeksperimentides osalenud 112 Itaalia raudteetöölist. Loodusteadustes (ja nakkushaiguste epidemioloogia on loodusteadus) on teadusliku metodoloogia esimeseks komponendiks hüpotees, mida ma aga meedias ilmunud pöördumistes ei suuda tuvastada. Ollakse lihtsalt valmis „uurima“ mida iganes, mille eest makstaks. Meenutame ka paari aasta tagust Eesti teadlaste zikaviiruse haipi. Publitseeritud on küll ridamisi keskmise tasemega alusteaduslikke artikleid, aga lubatud vaktsiinist pole kippu ega kõppu.

Praeguse viirusepuhanguga seoses on tõde paraku see, et avalikest andmebaasisdest tehtud otsinguga on artikli kirjutamise hetkel (04.04.2020) võimalik leida 1600 teadusartiklit Covid-19 kohta, Eesti teadlastelt paraku mitte ühtegi... Samal ajal käis juba veebruaris ka minu töölaualt läbi seisukohavõtuks kaks hiinlaste koroonaviirusele pühendatud käsikirja (millest mõlemad pidin küll tagasi lükkama, sest need olid väga esialgsetest andmetest lähtuvate liiga ambitsioonikate järeldustega). Häirekellana mõjub see, kui meedias Covid-19 teemal sõna võttev Eesti füüsik ei tea, mis on suremus ja arvutab seda valesti. Nagu ma vastasin juba kaheksa aastat tagasi toonase haridus- ja teadusministri Jaak Aviksoo artiklile Nobeli preemiate Eestisse toomise kohta (PM 29.02.2012), siis nii kaua, kui Eestis riiklikul tasandil propageeritakse ajude tagumist atradeks, pole meil lootustki tõelises alusteaduses tõsiste tulemusteni jõuda. Eestis maad võttev transdistsiplinaarne projektipõhine lähenemine teadusele, kus teadustegevuse suunamisel annavad tooni teadusvälised suunamudijad ja avalik arvamus, võib küll töötada näiteks suurel ja rikkal Saksamaal, aga päris kindlasti mitte piskeses ja alarahastatud Eesti teaduses.

Minu soovitus Eesti teadlastele oleks tegelda vähem vaimse kaose toitmise ja galaktika kütmisega ning rohkem päristeadusega. See ehk ei too nii palju sisse ja alguses ei anna ka palju kohalikku kuulsust, aga pikas plaanis tasub kindlasti ära. Eesti teadlaskonna hulgas on rida näiteid sellistest inimestest – esimese hooga tulevad meelde Martti Raidal, Martin Zobel, Anne Kahru ja Ülo Niinemets.

Lõpetuseks - koroonaviirused pole inimkonnale mingi uus ja ootamatu asi. Arvatakse, et isegi tuhandeid aastaid on neli koroonaviirust meie seas pidevalt ringelnud, kaks neist on umbes viiendiku hoojaliste hingamisteede nakkuste põhjustajateks. Viimase kahe kümnendiga on kolm koroonaviirust (SARS, MERS ja nüüd COVID-19) lihtsalt veel juurde tulnud.

Ma ei taha hakata oraaklit mängima, aga ilmselt peame harjuma sellega, et lisaks hooajalisele gripile (mille alla kiputakse Eestis panema ka muid hingamisteede viirusnakkuseid) tuleb meil tulevikus arvestada ka hoojalise koroonaviirusega. Ilmselt saavad need olema kergemad kui seekordne pandeemiline – selline on juba uute nakkushaiguste evolutsiooni loogika - aga päris kindlasti pole koroonaviirused galaktika sügavusest ilmuvad asteroidid, mis meist mööduvad ja taas igavesesks kaovad. Nad on alati siin olnud ja nüüd tuleb meil lihtsalt hakkama saada nende pere veel ühe uue liikmega.