Kuidas peab hüüdma?
Kevadest saati on Kanal 2 vahekõllina näidanud merikotkaste perekonda, kelle häälitsused on "tõlgitud" inimkeelde. Vaevalt et linnud tõlkega nõus oleks, kui keegi neilt küsida oskaks. Mitte et kogu see trall neid sulevõrdki huvitaks.
Moodne suhtlusportaal - linnulogoga Twitter - õpetab jällegi oma kasutajatele säutsumist. 140 tähemärgiga tuleb lahti kirjutada iseenda või maailma hetkeolukord. Rahvusvahelises keeleruumis teevad ilma lühendid, kui nendega kaasas ei käi, võib elu seisma jääda. No ei saa ju telekatki vaadata, kui ei tea, mis asi see BFF on, mida Paris Hilton otsib, ega lugeda suvalist netifoorumit kõiki neid IMHOsid, FYIsid ja MIAsid tundmata. Ka sellised Eestis kiiresti populaarsust kogunud uudissõnad nagu "täpe" ja "pupu" meenutavad pigem lapsekeelt või loomahäält kui päris sõna. Mida rohkem me sedamoodi häälitseme, seda vähem on vaja neid lühendeid avada.
Edasi - milleks siis üldse nii palju sõnade rittapanekuga vaeva näha? Tihti polegi vestlus ju muud kui säutsumine.
Näiteks ööklubis on raske rääkida. Muusika on vali ja midagi pole eriti öelda ka. Näiteks kahe beibe vestlus võiks näha välja nii: üks ütleb "siuts" (tõlge: Oh, sul on uued geelküüned ... lahe") ja teine vastab "säuts" (tõlge: Oi kui kahju, et te Antsuga lahku läksite, nii nunnud olite ää"). Samuti võiksid poliitikud vahel onomatopoeetilisi väljendusvahendeid kasutada - näiteks üksteise peale haukuda. Teatud juhtudel oleks selline käitumine sõnadest oluliselt informatiivsem. Nende noored assistendid võiksid teinekord ka oma poolehoidu sõnade asemel lihtsalt nurrumise ja vastu jalga nühkimisega väljendada.
Tõepoolest - lühendid ja onomatopoeetika võiksid olla tänapäeva inimeste uueks keeleks. Kui nüüd uus keeleseadus keele valesti kasutamise eest trahvid määrab, siis saaks nende abil ka raha kokku hoida. Häälitsusi peaks olema võimatu reglementeerida. Samas, kui meenutada Eno Raua jutukest "Kuidas peab hüüdma", kus kaks kukke vaidlevad, kas öelda tuleb "Kikerikii" või "Kukeleegu", ja seda sümbolina argiellu kohandada, pole ka see eriti kindel.
Sest need kaks kukke vaidlevad tänapäevani. Seda on kuulda keeleseaduse afääride vahelt, Vabadussamba vaidlustest kumab see samuti läbi. Rääkimata Korea koerasöömisprobleemi "lahendamisest" eesti aktivistide poolt või muudest sarnastest arusaamatutest ettevõtmistest. Alati on mingi aktuaalne probleem, mille kohta avaldatakse arvamust, siis vaieldakse ja lõpuks kakeldakse. Ning mõnikord - rõhutan, mitte alati, vaid tõesti mõnikord - on probleem ainult selles, kas öelda "Kikerikii" või "Kukeleegu".
Miks siis kipuvad inimesed kõikvõimalikel teemadel nii palju kirema, ise tihtipeale aru saamata, mida nad öelda tahavad, teemat läbi mõtlemata? Miks nad ei tunnista, et mõnikord häälitsevad nad lihtsalt niisama? Ilmselt on siin tegemist suure sisemise ebakindlusega. Inimene on olend, kelle omailma kuulub pidev identiteedikriis; nüüd, kui meil on masu ja täpe, see kriis ainult süveneb. Vaidlused, kuidas on õigem kireda, aitavad tähelepanu olulistelt asjadelt kõrvale juhtida. Inimene on kogu aeg hädas eneseusu kõikumisega. Kas ma olen piisavalt hea? Saan ma hakkama?
Ega ma mõttetu inimene pole? Kui nüüd see niigi nõrga enesehinnanguga inimene töölt koondatakse, kallima poolt maha jäetakse, seltskonnast eemale tõugatakse, tuleb kuidagi endale tõestada, et kõik pole veel kadunud, süsteem on paigas, maailm on korras. Põikpäiselt oma veendumustest kinni hoidmine annab kindlustunde.
Ma olen hästi ebakindel. On hirm läbi kukkuda, hirm enda rumaluse ees. Positiivne tagasiside tekitab tihtipeale tunde, et olen osanud inimestele vale mulje jätta, suutnud petta nad arvama, et olen midagi väärt. Negatiivne tagasiside (näiteks netikommentaarid stiilis "loll tibi, arvab, et on mingi kriitik vä" vms) tekitab jällegi tunde, et mind on läbi nähtud, paljastatud. Ma arvan, et ma pole ainuke ebastabiilse enesekindluse tasemega kodanik siinkandis - tänapäeva ühiskond soodustabki identiteedikriisi. Miks muidu rõhutatakse nii suure isikuväärtusena just enesekindlust? Eks ikka sellepärast, et seda kipub pidevalt vajaka jääma. Siis tulebki kõvasti kireda - karjuda üle oma hirmust mittehakkamasaamise ees. Ma arvan, et inimesed, kes tõsimeeli endas ja oma võimetes ei kahtle, on lihtsalt oma kõrvad kurdiks karjunud. Nad teavad kõike, süsteem on paigas, maailm on korras - kogu olemise absurdsus ja eksistentsiaalsed probleemid on lõplikult kõrvale heidetud - eks ikka suurest hirmust nende ees.
Mart Kolditsa ja noorte lavakate hiljutine lavastus "Kummitus masinas" rääkis hirmudest. Seal oli üks stseen, kus näitlejanna seisis hirmust suurte silmadega lava ees ja kordas "Kõik on hästi, kõik on hästi...". Intensiivne probleemi eitamine pole tõesti enam mingi kõrvalekalle inimliku toimimise rajalt, vaid abimees oma identiteedi säilitamisel. Uus maailm, mis vana eitades luuakse, on täis pseudoprobleeme, imelikke muresid, mittemidagiütlevat stiilis "Jordan käis pesupoes"- ja "Nicollette Sheridan jalutas koeraga"-ajakirjandust.
Nii tekibki tunne, et kui inimese pealispind kohati nii primitiivseks muutub, võiks end ka vastavalt väljendada. Milleks sõnadele aega kulutada, kui säutsudes saab kõik öeldud. Siis jääks olulisemate asjade jaoks rohkem häält ja aega.
(Muidugi ei taha ma öelda, et lindude säutsumine või koerte haukumine oleks iseenesest primitiivne, käsitlen neid vaid kui tähendusetuid häälitsusi meie jaoks.)
Nüüd on Kanal Kahe kotkapojad suureks kasvanud ja pesast välja lennanud. Mida nad seal pesas tegelikult rääkisid, ei saa me kunagi teada, kuigi tahaks. See-eest teame me, et naabrinaine on lits ja naabrimehel on väike, kuigi seda me teada just ehk ei tahaks. Kui sellised asjad saaksid ainult asjaosalistele endile arusaadavate onomatopoeetiliste väljendusvahenditega aetud, jääks müra me ümbert natukenegi vähemaks ja kuuleks enda mõtteid ka. Võib-olla poleks siis enam nii oluline ka uudis, et Jordan väljus restoranist. Võib-olla mõtleks inimene siis ka ennast veidi teistsugusena välja ja elaks õnnelikumalt. Vähem kire, rohkem kirge, ehk.
