Kultuur karjub tarbijakaitse järele
Kui mulle müüakse hallitanud jogurt või
lagunevad mu kingad teisel kandmisnädalal, siis on mul võimalus
kaevata tarbijakaitsesse. Kes kaitseb aga pettunud teatri- või
kontserdikülastajat, kui ta ürituselt tühja tundega väljub?
Maitse üle ei vaielda, öeldakse. Maitse üle peetakse
tigedaid, kirglikke ja kompromissituid lahinguid.
Eestis on
viimastel suvedel lõputult suvelavastusi, vabaõhuetendusi ja
kontserte. Publikut jätkub igale neist, sest Eestis on praegu head ajad ja
inimestel on vaba aja veetmiseks raha. Kultuurifännid on valmis
ärkama kell kolm öösel, et soosaarel näitemängu
näha, on valmis seilama üksikule saarele sümfooniakontserdile,
kultuuri nimel lasevad nad ennast sääskedel pureda, kükitavad
vihmavarju all ja külitavad ebamugavas asendis kuskil heinamaal. Ja
öösel sõidavad unega võideldes mitu tundi koju tagasi.
Kunstiinimesed on aga ülbeks läinud. Kultuuri nime
all määritakse publikule pähe pehmelt öeldes
pooltoorest, maitsestamata ja arusaamatu konsistentsiga toodet. Eesti inimene
on kannatlik ja viisakas. Vähesed söandavad poole etenduse pealt
lahkuda ja lõpuks kostab ikka heatahtlikku aplausi. Keegi ei julge
öelda, et kuningas oli alasti. Ja kellel üldse on õigust
öelda, et kuningas on alasti?
Suvelavastuse kvaliteeti tuleks
justkui hinnaalandusega võtta, olen kuulnud öeldavat.
Kultuuritootjad ise ju hinnaalandust ei tee, raha võetakse ikka
täie rauaga. Näitaksid nad oma palagani siis tasuta!
Hiljuti sattusin Leigol etendusele, kus viinast julgust saanud pealtvaataja
hüüdis keset etendust: mehed, mitte millestki ei saa aru!
Võib-olla ebaviisakas, aga närviliseks muutunud ja
niheleva publiku suhtes aus ja õiglane. Miks peaks totaalse
sõnavabaduse ajastul etenduste publik olema passiivne ja oma
reaktsioonid alla suruma? Kas üleüldise tõdede näkku
paiskamise ajastul on etenduste publik veel see viimane
võltsväljapeetuse kants?
Kunsti ei
saa mõõta samade mõõdupuudega nagu jogurtit ja
kingi, aga ometigi käivad ka etendused-kontserdid seaduse silmis toodete
ja teenuste nime alla. See on majandusharu ja elatusvahend. Hoolimata
viieprotsendilisest käibemaksust käime me kultuuriürituste eest
välja kopsakaid summasid. Ja tahame vastu saada kvaliteetset
kultuuriteenust.
Kelle arvamust usaldada, kui isegi
kvaliteetürituseks tituleeritud Birgitta festivali raames toimunud
etendus võib osutuda piinlikuks taidluseks?
Vene
ajal oli kunstinõukogu, kus esietenduse eel kogunes kultuuriinimeste
jaoks hirmuäratav seltskond, kes andis hinnangu ja otsustas, kas
järgmisel päeval lastakse publik peale või mitte. Nende
kartuses toimis lavastajate-stsenaristide eeltsensuur, mille tulemusena
kõik andsid endast parima.
Tarbijakaitseametisse ei
pöörduta pretensioonidega kultuuriürituste taseme
suhtes. Kuigi peaks. Maailmas on küllaga maitset hindavaid
kvaliteedimärke, kas või restoranide Michelini tärnid. Kui
osta näiteks vorsti märgiga Aus Eesti Kaup, siis on teada, et selle
sisse pole liha pähe kondimassi peidetud. Küll meie kultuuritootjad
ka midagi sellist suudaksid välja mõelda, kui publik survet
avaldab.