TIIT BLAAT

Kui mulle müüakse hallitanud jogurt või lagunevad mu kingad teisel kandmisnädalal, siis on mul võimalus kaevata tarbijakaitsesse. Kes kaitseb aga pettunud teatri- või kontserdikülastajat, kui ta ürituselt tühja tundega väljub?

Maitse üle ei vaielda, öeldakse. Maitse üle peetakse tigedaid, kirglikke ja kompromissituid lahinguid.

Eestis on viimastel suvedel lõputult suvelavastusi, vabaõhuetendusi ja kontserte. Publikut jätkub igale neist, sest Eestis on praegu head ajad ja inimestel on vaba aja veetmiseks raha. Kultuurifännid on valmis ärkama kell kolm öösel, et soosaarel näitemängu näha, on valmis seilama üksikule saarele sümfooniakontserdile, kultuuri nimel lasevad nad ennast sääskedel pureda, kükitavad vihmavarju all ja külitavad ebamugavas asendis kuskil heinamaal. Ja öösel sõidavad unega võideldes mitu tundi koju tagasi.

Kunstiinimesed on aga ülbeks läinud. Kultuuri nime all määritakse publikule pähe pehmelt öeldes pooltoorest, maitsestamata ja arusaamatu konsistentsiga toodet. Eesti inimene on kannatlik ja viisakas. Vähesed söandavad poole etenduse pealt lahkuda ja lõpuks kostab ikka heatahtlikku aplausi. Keegi ei julge öelda, et kuningas oli alasti. Ja kellel üldse on õigust öelda, et kuningas on alasti?

Suvelavastuse kvaliteeti tuleks justkui hinnaalandusega võtta, olen kuulnud öeldavat. Kultuuritootjad ise ju hinnaalandust ei tee, raha võetakse ikka täie rauaga. Näitaksid nad oma palagani siis tasuta!

Hiljuti sattusin Leigol etendusele, kus viinast julgust saanud pealtvaataja hüüdis keset etendust: mehed, mitte millestki ei saa aru! Võib-olla ebaviisakas, aga närviliseks muutunud ja niheleva publiku suhtes aus ja õiglane. Miks peaks totaalse sõnavabaduse ajastul etenduste publik olema passiivne ja oma reaktsioonid alla suruma? Kas üleüldise tõdede näkku paiskamise ajastul on etenduste publik veel see viimane võltsväljapeetuse kants?

Kunsti ei saa mõõta samade mõõdupuudega nagu jogurtit ja kingi, aga ometigi käivad ka etendused-kontserdid seaduse silmis toodete ja teenuste nime alla. See on majandusharu ja elatusvahend. Hoolimata viieprotsendilisest käibemaksust käime me kultuuriürituste eest välja kopsakaid summasid. Ja tahame vastu saada kvaliteetset kultuuriteenust.

Kelle arvamust usaldada, kui isegi kvaliteetürituseks tituleeritud Birgitta festivali raames toimunud etendus võib osutuda piinlikuks taidluseks?

Vene ajal oli kunstinõukogu, kus esietenduse eel kogunes kultuuriinimeste jaoks hirmuäratav seltskond, kes andis hinnangu ja otsustas, kas järgmisel päeval lastakse publik peale või mitte. Nende kartuses toimis lavastajate-stsenaristide eeltsensuur, mille tulemusena kõik andsid endast parima.

Tarbijakaitseametisse ei pöörduta pretensioonidega kultuuriürituste taseme suhtes. Kuigi peaks. Maailmas on küllaga maitset hindavaid kvaliteedimärke, kas või restoranide Michelini tärnid. Kui osta näiteks vorsti märgiga Aus Eesti Kaup, siis on teada, et selle sisse pole liha pähe kondimassi peidetud. Küll meie kultuuritootjad ka midagi sellist suudaksid välja mõelda, kui publik survet avaldab.

 

Loe veel: