Kultuuritu Eesti liiklus - eeskirjad tähtsamad kui inimesed
Lõpuks tuleb sõidueksam ja teooriaeksam. Kui ühes neist läbi kukud, lähed uuesti kursusele. Maksad jälle. Isegi kui sa load kätte saad, pead veel talvel minema tagasi, et kuulata ära täiendavad loengud ja sõita jää peal. Kui peaksid miski rikkumise pärast politseile vahele jääma, siis võidakse load käest võtta ja halvemal juhul pead minema uuesti kursustele. Maailmas on vist vähe maid, kus juhilubade saamine on nii keeruliseks tehtud.
Tänavad ja teed on üle kuhjatud liiklusmärkidega, lisatahvlitega, fooridega. Liikluse korraldamise ja järelvalvega on hõivatud tuhanded inimesed; politseinikel on õigus ilma põhjendusteta peatada iga liikleja, nõuda dokumente, kontrollida juhi joovet ja sõidukit; tegutsevad sajad parkimiskontrolörid; sõidukite tehnilist seisukorda kontrolllitakse igal aastal. Karistused on väga ranged, trahvitakse isegi vales kohas üle tänava minemise eest - ja ometi on Eesti endiselt üks maailma ohtlikuma liiklusega riike.
Mida siis teha? - Kas tuleks veelgi rangemaid karistusi kohaldada, veelgi rohkem politseinikke teedele-tänavatele saata, liikluseeskirju tutvustada, õpetada, nende täitmist nõuda, veel rohkem jooni tänavatele ja teedele joonistada, reguleerivaid märke panna jne? Kuskil on ilmselt mingi mõistlik piir.
Liikluskultuur ongi kultuur.
Ega siis need, kes autodes istuvad, pole mingid zombid või tulnukad. Need on needsamad inimesed, kes meile iga päev tänaval vastu tulevad. Ainult et selle inimese kultuur paistab lihtsalt rohkem silma, kui tema võimsus on mitmekümnekordselt suurem.
Elan praegu Tallinna-suuruses linnas, kus liiklus on mitmeid kordi tihedam kui Tallinnas. Sõidu- ja veoautod, bussid, taksod, mootorrattad, kaubakärud, jalgrattad. Inimesi kõigist maailma otstest. Sõidukite vahel liiguvad jalakäijad, lapsed, koerad. Liiklusmärgid praktiliselt puuduvad. Valgusfoore on ainult kümmekond kogu linna peale.
Ja ometi liiklus sujub. Kusjuures ilma mingite signaalitamiste ega mõlkimisteta. Avariid on väga haruldased.
Kuidas see on võimalik? Lihtsalt, inimesed on rahulikud, tähelepanelikud ja sõbralikud. Ei ole nii, et kellelgi on eesõigus ja teised peavad ta läbi laskma. Kõik annavad vajaduse korral kõigile teed, kõik arvestavad kõigiga.
Pargid seal, kus ruumi on. Jätad ohutuled vilkuma, kui varsti tagasi tuled. Kui blokeeridki kedagi, siis jätad käigu neutraali peale ja käsipiduri peale panemata - kel vaja, veeretab su sõiduki paar meetrit edasi või tagasi ja pääseb liikuma. Kui parkimisala on tasuline, siis maksad ära, muud midagi.
Kui nähtavus on piiratud, tullakse appi. Vajadusel peatatakse liiklus tänaval, et saaksid välja keerata. Kõik on väga mõistlikud.
Juhiload saad kätte poole päevaga. Vaatad õppevideo ära, teed mõned testid, sõidad platsi peal. Maksad selle eest tühise summa.
Kah mul asi, et keegi on auto kõnniteele parkinud. Noh, lähed mööda, muud midagi. Sagedasti kõnniteid ei olegi. Siis jalutataksegi sõiduteel, autode ja mootorrataste vahel. Kõik näevad, saavad aru, pole midagi hullu. Mingid helkurid pimedal ajal? No vabandage. Milleks? Oled paar õlut joonud enne sõitu? Noh, siis sõidad veelgi tähelepanelikumalt. Ise ju tead oma võimeid ja olekut.
Kusjuures, suuremas osas maailmas see niimoodi ongi.
Asi pole liikluskorralduses või -eeskirjades, vaid liiklusfilosoofias.
Kui ikka kogu liikluskultuur on üles ehitatud liiklejate omavaheliste õiguste paikapanemisele, siis tulebki kõikide vabadusi üha kitsendada, reguleerida, kontrollida, karistada. Usutakse, et eeskirjadest kinnipidamine tagab täieliku ohutuse.
Alles see oli, kui ajakirjanik kirjeldas, kuidas ta eksperimendi mõttes sõitis täpselt lubatud piirkiirusega ning pidurdas sellega maanteel kulgevat liiklust. Vähenesid pikivahed, tehti riskantseid möödasõite. Ja miks? - Ainult sellepärast, et üks sõiduk ei hoolinud ühtlasest liiklusvoost, vaid eelistas eeskirju järgida. Kumb siis on mõistlikum ja turvalisem?
Kui sõidetakse eeskirjade järgi, aga mitte selle järgi, mis parajasti on otstarbekas ja mõistlik; kui eeskirjad on tähtsamad kui inimesed - siis jõutakse paratamatult hoolimatuseni.
Sealt ka see mõtlemine: mina täidan eeskirju, minul on ju eesõigus, kuhu ta trügib jne.
Ja kui ka õiguspraktika lähtub samast, siis hakkabki tunduma, et väljaspool ülekäiguradu võib inimesi alla ajada, kõrvalteelt ettekeerajale sisse sõita ja üldse jäädagi arvamusele, et eeskirju täites ei saa sind keegi milleski süüdistada.
Pigem karistatakse sind veidi kiiremini sõitmise eest tühjal maanteel, aga kui kaine peaga, korras auto ja õige kiirusega ajad väljaspool ülekäigurada alla helkurita lapse, siis JOKK.
Midagi on ikka väga valesti vist.
