Jääb mulje, et ühiskond „lendab mesipuu poole“ ja mitte laulupeol silma märjaks tegeval moel, vaid rangelt reglementeeritud ja jõustatud käitumiseeskirju ja karistussüsteeme kehtestades. Insenerina ei saa ma jätta märkimata, et küllaldase tolerantsita projekteeritud süsteemid kipuvad kinni kiiluma.

Iga päev ohtusid ja õnnetusi kajastav infovoog loob maailmast meie ümber ähvardava pildi, mis tõukab leppima aksioomiga, et meie igakülgseks kaitsmiseks tuleb loobuda aina enamatest vabadustest. Ehkki vahel kostab murelikke hääli ülereguleerituse teemal, on ­viimastel aastatel riigikokku jõudnud riigi kasvavat eraellu sekkumist võimaldavaid seadusetäiendusi: vähemalt 16aastaste alaealiste kasutamine (vanemate nõusolekul) alkoholi ja tubakatoodete kontrollostudel, abi- ja munitsipaalpolitseinike ­õiguste laiendamine, trahvide karmistamine, mobiilsete kiiruskaamerate kasutuselevõtt. Jääb mulje, et ühiskond „lendab mesipuu poole“ ja mitte laulupeol silma märjaks tegeval moel, vaid rangelt reglementeeritud ja jõustatud käitumiseeskirju ja karistussüsteeme kehtestades. Insenerina ei saa ma jätta märkimata, et küllaldase tolerantsita projekteeritud süsteemid kipuvad kinni kiiluma.

Liiklus on keskkond, kus kodanik saab pisutki raamidest väljudes sageli oma esimesed negatiivsed kogemused suhtlusest riigiga. Piirangute põhjendatuses on aga sageli põhjust kahelda: universaalsed staatilised piirangud ei saa põhineda kohakesksel riskianalüüsil, mis võtaks arvesse kõiki liiklusolusid, liikleja ja liiklusvahendi võimekust, tee kvaliteeti ning ilmastikutingimusi. Riskianalüüsiga tegelenu mõistab, et piirangud on kas puhtalt poliitilised või jätavad märkimisväärse ohutusvaru tegurite halbade kombinatsioonide puhuks.

« Avalehele 3 Kommentaari
Loe veel: