Kuulsaim Tartus sündinud kirjandusteadlane

Levinuima saksakeelse kirjandusleksikoni autor Gero von Wilpert tähistas hiljut 75. sünnipäeva. Teadlast tutvustab ja esseid vahendab tema kirjasõber akadeemik Jaan Undusk.

Kui Juri Lotman on ilmsesti laias maailmas tuntuim Tartus töötanud, siis Gero von Wilpert (väikesel fotol) vist küll kuulsaim Tartus sündinud kirjandusteadlane. Äsja, 13. märtsil täitus tal 75 eluaastat, mispuhul läkitatagu varasügisesse Austraaliasse palav õnnesoov ka sünnimaalt. Wilpert õppis 1953–1957 Heidelbergi ülikoolis, töötas seejärel lektorina Kröneri kirjastuses Stuttgardis ning oli aastail 1973–1994 saksa kirjandusteaduse professor Sydneys. Sealkandis elab ta emeeritusena tänaseni.

Esimene Wilpert, praktiseeriv arst eesnimega Georg Friedrich, jõudis Neubrandenburgist Kuramaale aastal 1736. Üks tema poegadest oli kaupmees, kellest sai 1787 Riia linnapea, teine asus 1773 tööle Dž?kstes (Kuramaal) pastorina. Tähelepanuväärse järjepidevusega olidki Wilpertid kuni aastani 1906 Dž?kste pastorid. Wilpertite sugu aadeldati 1795, kuid Balti rüütelkondadesse nad ei kuulunud. Eelkõige Tartu ülikooli kaudu laienesid sidemed ka Eesti alale. ­Gero von ­Wilperti kodumaasuhet on aidanud värske hoida kunagine kollegiaalne sõprus Ivar Ivaskiga. 1972. aastal anti koos välja 900-leheküljeline suure autorkonnaga moodsa maailmakirjanduse ülevaade Moderne Weltliteratur. Die Gegenwartsliteraturen Europas und Amerikas, kus eesti kirjanduse käsitlus pärines Ivaski ja saksa oma Wilperti sulest.

Wilperti algus ­maailmaklassi autorina oli humanitaarteaduslike tavade kiuste erakordselt varajane. Juba üliõpilaspõlves, vaid 22aastase mehena avaldas ta “Kirjanduse mõistesõnastiku” (Sachwörterbuch der Literatur, 1955), millest on tänaseks saanud kõige kasutatavam saksakeelne kirjandusleksikon. See aja jooksul üha paisunud ühemehesõnaraamat sisaldas oma viimases, 8. trükis aastal 2001 juba ühtekokku 5500 märksõna ligi 1000 leheküljel, enamasti koos ulatuslike bibliograafiatega.

Tähtsuselt teisena nimetatagu “Maailmakirjanduse leksikoni” (Lexikon der Weltliteratur), mille 30aastane koostaja avaldas esmatrükis 1963. Aastal 2004 ilmus selle teatmiku neljas, põhjalikult uuendatud kolmeköiteline väljaanne kokku 2700 leheküljel. Selle tegemisel on osalenud 200 autorit üle maailma, eraldi artikleis käsitletakse umbes 12 000 kirjanikku. 3000 artiklit saksa kirjanikest on paberile pannud koostaja ise, kusjuures silma torkavad ka mujal harva esinevad baltisaksa nimed. 43 artiklit käsitleb eesti kirjanikke – rohkem kui üheski teises rahvusvahelises teatmeteoses. Muuseas annab see raamat kõigi tähtsamate teoste pealkirjad originaalkeeles, sisaldades niisiis ka parasjagu eesti keelt.

Saksa kirjanduse uurijale möödapääsmatu on koos Adolf Gühringiga koostatud bibliograafia “Saksa kirjanduse esmaväljaanded” (2. tr 1992, 1720 lk), mis annab täpset teavet 50 000 saksakeelse teose kohta aastaist 1600–1990. Märkimist väärivad ka “Saksa kirjandus piltides” (2. tr 1965) ning koos Ken Mouldeniga koostatud entsüklopeedia Thomas Manni “Buddenbrookide” kohta (1988).

Teatmeteoste kõrval on Wilpert kirjutanud ka uurimusi, eri raamatutena on ilmunud motiivianalüütiline väitekiri “Kaotatud vari” (1978) ning “Saksa tondijutu ajalugu” (1994, vt Keel ja Kirjandus 1996, nr 1). Ise küll baltisakslane, pole Wilpert oma terava keele ja iroonilise hoiaku tõttu olnud baltisakslaste seas just eriti armastatud. Tema otsekoheseid seisukohavõtte baltisaksa kirjanduse asjus on püütud isegi surnuks vaikida. Aastal 2005 avaldatud “Baltisaksa kirjanduslugu”, esimene omasugune pärast Teist maailmasõda, pälvis aga üldist tunnustust. Selle esmaseid heiastusi Eestis pakub Liina Lukase monograafia “Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918” (2006).

Germanistina pole Wilpert muidugi mööda saanud Goethest ja Schillerist. Juba 1958 avaldas ta “Schilleri-kroonika” (2. trükk 2000), mis püüab päev-päevalt kirjeldada kogu Schilleri elu. Aastal 1998 ilmus üks Wilperti järjekordseid ühemeheimesid, 1200-leheküljeline ja 4000 artiklit sisaldav ­Goethe-leksikon. Autori anne tohutute faktikuhilate usaldusväärsel haldamisel on tõesti erakordne. Seejuures võib Wilpert olla ka väleda esseistisulega ning ei põlga kergemaid žanre. Goethe-leksikoni rahvavariandina avaldas ta eelmisel aastal C. H. Becki kirjastuse sarjas “101 tähtsaimat küsimust” väikese särava teejuhi Goethe ellu ja loomingusse, mis esitatud küsimuste ja vastuste vormis. Sealt pärinebki alljärgnev etüüd “Kas Goethe oli joodik?”, mille siinkirjutaja on tõlkinud autori lahkel loal. Hoolimata küsimise räigusest, annab vastus hinnalist teavet klassikalise ajastu härrasmehe elukommete kohta. Et Goethe ja Schiller kuuluvad laias maailmas kokku nagu Eesti ja Läti, siis tuuakse korrektsuse huvides ära ka Wilperti samasisuline arutlus Schilleri kohta. See on esialgu veel käsikirja õigustes.

Gero von Wilpert

Kas Goethe oli joodik?

Kui mõista joodiku all inimest, kel on soont joomise peale – ja midagi enamat see sõna ju ei ütle –, siis on vastuseks häbenemata jah; kui peetakse silmas seda, kes head asja sageli üleliia pruugib, siis tuleks enne kindlaks määrata individuaalselt vahelduva liiasuse piirid; kui see sõna käib aga nende kohta, kes juues enam maal ja taeval vahet ei tee, siis tuleks jah-sõnaga veidi viivitada ja lugeda enne kokku need päevad, mil Goethe mõõdukas ja süstemaatiline janu kippus mõõtu ja süsteemi ületama. Muuseas aitas vein Goethet vaat et sünnist saati. Elutuna näival vastsündinul hõõruti veiniga südameauku ja laps võideti elule tagasi! Niisiis, vein kui elupäästja! Hiljem jõi Goethe pigem mõõdukalt ja süstemaatiliselt kui et süstemaatiliselt üle mõõdu, ning veini­ala asjatundja korrapärased harjumused võimaldasid tal hoiduda liialduste eest. Külalised kiitsid tema tarka vahekorda veiniga; Goethe kandis palju ja järgmisel päeval ei esinenud tal järelnähte.

Kuid ärgem rutakem ette: suur osa sellest, mis Goethe kõrist elu jooksul alla voolas, ei ole õelaid kuuldusi väärt. Goethe jõi suurtes kogustes kallist mineraalvett, palju kohvi, samuti teed, ei tarvitanud peagu üldse õlut ega kangemat kraami, aga seevastu päev läbi veini. Pole kindel, kas ta Weimari vett keetmata kujul suhu võttis, ja see võis ka mõistlik olla. Tervislikel ja meditsiinilistel kaalutlustel eelistas ta suletud pudeleis mineraalvett: Pyrmont, Eger, Karlsbad, Sauerbrunn, Seltz (selters), Spa, Schmalbach, Fachingen, Kreuzes­brunn ja teised olid ta joogisedelil esindatud. Teeõhtutel pakuti erinevaid teesid küpsetiste saatel ja härrade suureks rahulduseks ka ­Goethe enda poolt arrakist segatud punši.

Goethe tänasest vaatevinklist tavatud joomakombed jaotusid üle kogu päeva: hommikul kella viie ja kuue vahel kohv, kakao või lihaleem, pärast ülestõusmist kella kuue paiku taas kohv ja mineraalvesi, hommikusöögi juurde kell kümme magus vein, eriti madeira, ennelõunal taas veeklaasitäis head veini. Lõunasöögi ajal tühjendas Goethe üksinda terve pudeli pu nast veini või vana reinveini, magustoidu juurde aeg-ajalt klaasikese šampanjat, õhtul joodi veini, teed, punši või pool pudelit šampanjat, külalistega koos ka pudel reinveini. Niisiis oli Goethe päevane veinitarve karsklaste meelehärmiks ka heatahtlikul hinnangul üsna suur. Nii mõnigi alkoholist hoiduv lugeja võib küsida, millal tal selle suure veinijoomise sekka veel aega jäi oma teoseid kirjutada või kas ta ehk tegi kahte asja korraga või kes üldse kirjutas lõpuni “Fausti” teise osa.

Pole aga vähimatki kahtlust, et kui Goethe oleks alkoholist loobunud, siis oleks meil täna olnud temalt märksa vähem lugeda.

Goethe aukartustäratav ja hästi varustatud veinikelder oli külaliste sõnul täis veinikaupmeestelt ja -mõisadest muretsetud või sõpradelt saadud esmajärgulist, valitud kaupa, milles veinipiirkonnas sirgunu ise hästi orienteerus ja mida ta hinnata oskas. Seal oli burgunderit, erlauerit (Egeri piirkonna veini), Würzburgi, Wertheimi, Hochheimi, Rüdesheimi, Assmannshauseni, Johannisbergi veini, eilferit (1811. aastakäigu vein, mida Goethe tellis Johannisbergist), bordood, malagat, madeirat, portveini, šampanjat jm. Goethe külalislahkuse juures pole ime, et 12 kuni 20 protsenti ta aastasissetulekuist veinikeldrisse rändas. Hertsogikoda aga teenis alkoholi üsna kõrge maksustatuse pealt kena kopika.

Goethe hindas veinis peituvat loovat väge, veini seltskondlikku loomust, veini kui elurõõmu allikat, hallidest tundidest üleaitajat, söögikordade vürtsikat lisandit, lõppeks ka kui keelelise ja luulelise fantaasia vabastajat. Seevastu aga hoiatas ta oma poega Augustit – tulutult, nagu see poegade puhul paraku tavaline – veini ülepruukimise eest, sest see pärssivat “rohkem kui üldiselt arvatakse mõtestatud, heatujulist ja tegusat elu” (kiri Augustile 3. VI 1808).

Ettekäände korras tundis vana veinispets huvi ka veinide ajaloo vastu ja visandas veel 79aastaselt uurimuse viinamarjakasvatusest, milleks ta käis veinireisidel ka andmeid korjamas (siiski ilma lähetuskulude korvamist nõudmata).

Kas Schiller oli alkohoolik?

Schilleri-uurijad on rohkesti aega ja paberit raisanud, selgitamaks välja Schilleri vajadusi alkoholi osas, alkoholi kiire aurumise tõttu on aga need katsed väheviljakaks osutunud. Ainus kaheldamatu tõsiasi, mille see – arvatavasti degusteeritava materjali üleküllusse takerdunud – uurimissuund suutis esile tuua, on järgmine: Švaabimaa schillerveinil (mida saadakse punaste ja valgete viinamarjade koospressimisel) pole luuletaja nime ja maitse-eelistustega midagi pistmist. Ja see lohutab asjatundjaid.

Schilleri maitset piiras alatasa vajadus säästlikult läbi ajada, muidu oli see aga üldiselt väga salliv ja mitmekülgne, põrmugi mitte natsionalistlik, põhitähelepanuga pigem pudeli sisul kui etiketil. Pärimuse kohaselt joonud ta burgunderit, pinot blanc’i, reinveini, ungari veine, portveini, malagat, madeirat ja šampanjat, lisaks veel turgutuseks aeg-ajalt likööri.

Lõpetanud hertsog Karl Eugeni sõjaväeakadeemia, kus veinijoomist ei õpetatud, ja jäänud äkki kaitsetult kareda maailma kätte, jõi Schiller seltskonnas veini tihtilugu ja algul ka ülemäära, mistõttu ta kamraadide toel oma öökorterisse tuli talutada. Stuttgardis omandas ta peagi joodiku halva kuulsuse, kuid seda mitte mõõdutundetuse, vaid seltskondlike ahvatluste ajel. Veinijoomises oligi Schiller keskeltläbi üsna mõõdukas ja võis vaid kahetseda seda, et ta vägijooke suuremat ei talunud. 1804. aasta paiku küündis – aga mitte kauaks – ta keldris asuv veinivaru oma tubli 200 pudelini, sealhulgas oli 61 pudelit malagat, 22 pudelit šampanjat ja 5 pudelit rummi.

Algul püüdis Schiller öösiti luuletades eluvaimu virge hoida kange veiniga, peagi aga otsustas ta öise kohvijoomise kasuks. Friedrich Schlegel teeb talle kahtlemata liiga, kui kõneleb “meeletusest, millega Schiller oma vaimu veiniga üles kruvib” (kiri A. W. Schlegelile 17. VIII 1795). Goethe, kes asja kindlasti paremini tundis, annab aga Johann Peter Eckermannile teada (18. I 1827): “Schiller ei joonud kunagi palju, aga kehalise nõrkuse korral püüdis ta end turgutada mõningase likööri või muu sarnase alkohoolsega.” Goethe januga ei suutnud aga Schiller nagunii iial sammu pidada.