Antud juhul eristusid selgelt progressiivsed ja reaktsioonilised tegelased. Viimaste eeskõnelejaks hakkas Märt Sults, kutsudes puldist üles eelnõu mitte toetama. Et: lapsed niigi liiga palju arvutis ja ega sa ikka hiirega ei joonista, selleks on pliiats välja mõeldud.

Ja läkski asi kuumaks, mida seal just tihti ei juhtu.

Meie vahval maal ja vahval ajal näivad olevat mõningad veendumused, milles keegi ei kahtle ega tohigi kahelda. Üks neist on, et, ükskõik, milles mure või kas seda muret üldse on, jaga arvuteid ja internetti ning kõik saab korda. E-töövihiku eelnõu on sellest selge näide. Ega keegi paistnudki taipavat, mis see õieti on, aga kuna võlusõna „e-„ on sees, siis järelikult peab see olema midagi väga head, mis teeb kõik Eesti koolilapsed targaks, tugevaks julgeks ja konkurentsivõimeliseks.

Mis, nagu tagurlased suitsunurgas märkisid - kus mujal siis reaktsionäärid kogunema peaksid, kui atavistlike harjumuste areaalis - ei ole ju just päriselt nii. Näe, igale saadikule on rüperaal antud, aga teeb see neid targemaks, märkis keegi päris õelalt.

Saalis lõid kired üle pea. Miks peavad Eesti lapsed ikka veel lollikanneldega arvutama, miks ei anta juba kohe iPode kõigile kätte, kuna rüperaalidki vananevad kiiresti, miks ei anta neid mobiiltelefone, mis ühilduvad kogu maailmaga, NASA ja FSB kaasa arvatud (okei, siin ma natuke liialdan...). Kas me tahame koopas elada? Teate ju küll, kuidas see käib... IT lahendab maailmas kõik... niipea, kui somaallased saavad arvutiühenduse ja mobiilid, jätavad nad kohe piraatluse ja hakkavad tegelema innovatsiooniga. Ah, neil on mobiilid juba olemas, tõsi küll.

Mis parata, ise kah tagurlane. Nõus nende mõtetega, et: kas lapsed veel vähe arvutis istuvad? Et nad peaksid veel töövihikuid kah needusest vahtima? Või nagu üks teine tagurlane märkis - kuhu need arvutid kõik ära mahuvad? Pärast kodu nagu kosmoselennu juhtimiskeskus... nagu niigi poleks. Kui palju on pudelipõhjaprillidega paksukesi poisse juba praegu ja kui palju neid siis veel juurde tuleks. Seni nad vähemalt koolis ei istunud kogu aeg arvutis...

Muuseas, minu kooliaegu suhtusid õpetajad töövihikutesse üldse teatud põlastusega. Millest annab tunnistust matemaatikaõpetaja kunagine kodutöö: ülesanded 112-132 (ei olnud täpselt need numbrid, aga 20 ülesannet oli küll) ja, kui me mäh tegime, teatas õpetaja külma rahuga: mis teil seal muud teha on kui vastuseid kirjutada. Tal oli õigus. Üle 25 minuti kogu kupatusele ei kulunud. Võibolla sellepärast õpetajad leidsidki, et töövihik teeb õppimise mõttetult kergeks ega lase meelde jätta, mis vajalik.

Võimalik, et see on koopainimese umbusk, kas IT ja e- ikka kõike lahendada suudavad. Kuid ikkagi... tuleb meelde see nali, et miljon ahvi miljonil kirjutusmasinal miljoni aastaga tõenäoliselt kirjutavad Piibli kokku, vähemalt üks neist. Asenda kirjutusmasin rüperaaliga, tegelikult ei muutu midagi. Kool peaks ikkagi õpetama inimese, kes oskab igasugu riistadega midagi peale hakata, mitte kuhjama last üle nii rohkete abivahenditega, et tal endal pole mõelda vajagi, ainult klahve vajutada. Nagu me ju näeme, kuidas inimesed 100 piires arvutamiseks kalkulaatorit kasutavad. Muiste õpetati peast arvutama.

Igal juhul, seekord võeti see eelnõu tagasi. Tagurlastel muidugi tuline hea meel. Kuid see tuleb tagasi niikuinii. Teisel kujul, teises kohas. Usk ju püsib, et arvuti parandab kõike. Pealegi tõmmati uue aasta riigieelarves üle 100 miljoni IT-kulusid maha. Ja nagu müügimeestele vist õpetatakse: kui uksest lendad välja, roni aknast sisse.