Lasse Lehis Foto: Eero Vabamägi

Kuna sotsiaalmaksu eesmärk on finantseerida pensioni- ja ravikindlustust, siis mina ei julgeks küll maksusüsteemile etteheiteid teha, sest haigestumine ja vananemine ei sõltu tööelu paindlikkusest. Küsimus on võrdses kohtlemises – kas on aktsepteeritav, et FIE kogu kasum on võrdsustatud palgatuluga ja tema peab maksma sotsiaalmaksu, aga OÜ kaudu tegutsemisel saab igaüks ise otsustada, kui palju ta teenib palgatulu ja kui palju sotsiaalmaksu vaba dividendi. Omal ajal oldi harjutud sellega, et nõukogude ajal oli juriidiline isik suur ja võimas asutus ning kuulus riiklikku struktuuri ning ei osatud selle peale mõelda, et kunagi võib iga mees luua mitu osaühingut ja teha tehinguid iseendaga ja OÜdega omavahel.

Lahendus sellele probleemile ei tohi olla robustne - st näiteks kõigi dividendi osaline maksustamine sotsiaalmaksuga -, vaid tuleks asjale läheneda mõlemalt poolt – FIE tulu tuleks osaliselt sotsiaalmaksust vabastada ning OÜ tulu saaks sel juhul mingis osas palgaks ümber kvalifitseerida või kehtestada OÜ juhatusele liikmele kohustuse maksta miinimumpalgast suuremat tasu, kui sama isik saab ka nt dividende. Kindlasti kuulub sellesse „paketti“ ka sotsiaalmaksu lagi.

Sotsiaalmaksu lagi on ka üks oluline põhjus, miks välisriikides sarnast probleemi ei ole. Lisaks tuleb arvestada, et „vanas“ Euroopas võib osaühingu asutamine olla Eestiga võrreldes oluliselt keerulisem ja aeganõudvam, samuti toimub peaaegu kõikides Euroopa riikides dividendide osaline topeltmaksustamine. Eesti on üks väheseid, kus seda ei tehta. Lisaks võib olla paljudel tegevusaladel kohustus tegutseda „vabakutselisena“ ehk meie mõistes FIE-na - nii nagu Eestis on notaril ja kohtutäituril keelatud OÜ kaudu tegutseda.

Mis puudutab viimaseid kohtuotsuseid, siis need kujutavad endast ohtu siiski üsna väikesele osale OÜdest, sest „maksukirves“ ripub vaid nende inimeste kohal, kelle OÜle on püsivalt üks klient ja sisuliselt vastab „kliendi“ teenindamine töölepingu tunnustele, st kõik töökorraldus ja töövahendid tagatakse tööandja poolt. Nendes Riigikohtu kaasustes olid inimesed enne OÜ loomist sama tööandja juures töölepinguga tööl ja kohtud leidsid, et töö jäi sisuliselt samaks – tööaeg, töökoht, töövahendid jne ei muutunud.

OÜ loomine tasub ära kõigil neil, kes tahavad olla iseseisvad ja ka on iseseisvad. Paljudel juhtudel võib OÜ olla ka kõrvaltegevus muu töö kõrval, näiteks üüritakse korterit välja, investeeritakse väärtpaberitele või tehakse nn haltuuraotsi. Üks põhjus on selles, et meie tulumaksuseadus ei salli absoluutselt füüsilise isiku eraviisilist majandustegevust, mis ei ole ametliku ettevõtlusena vormistatud – näiteks üüritulu, väärtpaberitulu või laenuintresside puhul ei saa teha tulust mingeid mahaarvamisi, aga kui teha täpselt samad tehingud OÜ kaudu, siis võib raamatupidamises kulusse kanda kõike, mida vaja ning tulumaksu makstakse mitte käibelt, vaid puhastulult, mis dividendina välja võetakse.

Kuna FIEga võrreldes on OÜ maksukoormus märkimisväärselt erinev, siis ei ole lisakoormus raamatupidamise näol eriline probleem, eriti kui inimesel on endal mingid algteadmised raamatupidamisest ja asjaajamisest olemas ja ta on suuteline igapäevaks vajalikke pabereid ise vormistama. Pealegi on OÜ puhul tegelikult palju asju isegi lihtsam vormistada kui FIE puhul, sest OÜ ja tema osanik on kaks eraldiseisvat isikut, kes saavad omavahel sõlmida lepingud, samas kui FIE peab ise määrama kulude ettevõtlusega seotuse proportsioone.