Lembitu Nõgel : Härra Lang, kas te olete Cartlandi lugenud?

Käisin hiljuti ühe sõbra sünnipäeval. Kuna kingiks avaldas ta soovi saada raamatut, ei olnud kõhklemist kaua — Barbara Cartland it is! Teose pealkirja ma küll ei mäleta, kuid kaaned olid roosad ja nime sees oli sõna „armastus”. Pühenduse kirjutasin ka — „Mina ja Rein Lang õnnitleme”. Tean küll, et ei ole väga naljakas, aga kuna mul huumorimeel puudub, siis pole hullu.

Miks ma sellest seigast üldse räägin, on asjaolu, et seda raamatut ostes hakkasin ma mõtisklema. Nimelt — hiljutine diskussioon teemal raamatukogud versus pahakirjandus, on ju peetud intelligentsete ja paljulugenud inimeste vahel. Vabandan enda saba kergitamise üle, kuid loen ka ennast kaunikesti suureks kirjanduslembiks ning mitte oluliselt rumalaks kodanikuks. Kuid ütlen ausalt, et mina ei ole oma elu jooksul Barbara Cartlandi lugenud.

Seega, kuidas saavad kõik need targad ja ontlikud inimesed, kaasa arvatud minister Rein Lang arutleda Barbara Cartlandi headuse või halbuse üle? Nad on kas a) ise tema raamatuid lugenud või b) lahmivad millegi üle, millest nad midagi ei tea. Huvitav, kumb variant see õige on?

Esimese variandi puhul on kogu see vaidlus veidikene totter — olles ise va põlatud Cartlandi veerinud, kuuluvad nad koheselt ju sellesse samasse riskigruppi, kes julgevad „madalat“ kirjandust lugeda ning sestap puudub neil igasugune õigus esimesena kivi visata ning raamatukogusid hurjutada. Teisel juhul on kah asi totter — lärmata millegi üle, mida sa ise lugenud ei ole, aga hinnanguid andma oled mihkel. Veider.

Malemängus on üks selline väljend, nagu „kahvel”. Et siis olukord, kus vastane on seadnud sind olukorda, kus sa paratamatult pead ühe enda nupu kaotama. Härra Lang, kumma nupu te kaotate — kas tunnistate, et olete Cartlandi lugenud või tunnistate, et vehite rusikatega kirjaniku suunas, kellest teil endal õrna aimugi ei ole?