Leo Kunnas: Võitleja kirjutab kultuurist
Ma toetan Kaarel Tarandi ideed siduda kultuuri rahastamine kindla protsendiga SKTst, aga kas ja kuidas oleks see võimalik?
Teatavasti on kolm peamist allikat, kust riik tulu saab, maksud, riigiettevõtete dividendid ning Euroopa Liidu tõukefondid ja toetused.
Eesti maksusüsteem oma madalate otseste ning suhteliselt kõrgete kaudsete maksudega soosib rikaste rikastumist ning vaeste vaesumist. Meie põhiprobleem on aga liiga väikesed tulud. Seepärast pole pikka aega muud tehtudki kui vähendatud, kärbitud ja optimeeritud, sealhulgas ka hariduse ja kultuuri valdkonnas.
Kuna riigiettevõtted ei kuulunud neoliberalistliku riigi kontseptsiooni juurde, pole neid tänaseks palju järel. Kakskümmend aastat on meisse sisendatud usku, et riigifirmad on ebaefektiivsed ning nende juhid rumalad ja piiratud, erinevalt eraettevõtete tarkadest ning innovaatilistest omanikest ja juhtidest.
Kes mäletab täna enam seda, et Eesti Energiast ja Tallinna Sadamast võetud dividendid ning Telekomi riigi osaluse müügist saadud raha toppisid tegelikult kinni euronõuete täitmiseks vajaliku viimase eelarveaugu? On see riigiettevõtete ebaefektiivsuse ja rumala juhtimise näitaja, kui need osutusid päästerõngaks, mille abil õhuke riik ajutiselt päästeti?
Madalad maksud ja nõrk riigisektor annavad kokku tapva kombinatsiooni riigi rahakotile. Peagi lisandub veel üks tegur – Euroopa Liidu tõukefondide raha kuivab kokku. Mitmete Eesti saavutuste taga, mida valitsus enda arvele kirjutab, on euroraha, mida rikkamad Euroopa riigid annavad meile solidaarsusest kui vaesele ja mahajäänud partnerile. Mida teha siis, kui kaob see raha, mida on harjutud käsitlema loomuliku osana riigieelarvest?
Küsimus ei ole selles, kas Eesti peaks õhukese riigi kontseptsioonist loobuma. Varem või hiljem – kas nelja, kaheksa või kaheteistkümne aasta pärast – ollakse sunnitud seda tegema. Riik jõuab punkti, kus ilma tuntava maksukoormuse kasvu või riigiettevõtetesse panustamiseta ei ole võimalik enam iseennast tegusalt käigus hoida ja ühiskonnale vajalikke funktsioone täita ning avalikke teenuseid osutada.
Enne selle murdepunkti ületamist ei ole võimalik kultuuri rahastamist oluliselt parandada, ammugi siduda mingi kindla protsendiga SKTst. Mida kaugemale tulevikku see hetk nihkub, seda suuremat kahju jõuab kultuur, nagu ka paljud teised valdkonnad, vahepeal kannatada.
Inimeste seos kultuuriga on nii valus teema, et jätsin selle tahtlikult loo teise poolde.
Eestlaste arvu kahanemisega aheneb ka meie kultuuriruum. Kui noored lähevad välismaale, jäävad nad loomulikult esialgu seotuks eesti keele ja kultuuriga, aga nagu varasemate väljarändajate ja põgenike kogemused on näidanud, neelab asukohamaa keele- ja kultuuriruum enamiku neist paari põlvkonna jooksul.
Mida väiksem keele- ja kultuuriruum, seda raskem on seda ülal pidada ning seda rohkem jõupingutusi nõuab see elaniku kohta.
Oleks tõeliselt arrogantne väita, et mingi kultuurivaldkond on tähtsam või olulisem kui teine. Kultuuris on kõigel oma koht. Ühe rahvuskultuuri elujõud seisnebki selle komplekssuses. Kui midagi ära lõigata või kärbuda lasta, tähendab see sama nagu terviklikul organismil mõni elund küljest amputeerida.
Õhukeses neoliberalistlikus väikeriigis jääb säärane oht alati kirvena pea kohale rippuma. Mäletan, et kunagi 1990. aastatel oli päevakorras küsimus, kas meile ikka on vaja oma nukufilmi. Õnneks jäi rahvuslik nukufilm alles ning nii võisin hiljuti õnnitleda oma majanaabrit Mati Kütti Kultuurkapitali aastapreemia puhul.
Kui raha jälle otsa lõpeb, võib ju mõni kultuuribürokraat mõelda, et milleks Eestile joonisfilm. Lottesid juba tehtud küll, aitab ka. Ning mängufilm? Hollywoodis on rohkem raha, las nad teevad.
Kultuuribürokraadid küsivad tihti, et kui me teile anname, kellelt me siis ära võtame. Jaga ja valitse põhimõttel on püütud eri kultuurivaldkondi vastandada ning loomeinimesi omavahel tülli ajada.
Mõnikord on kultuuri võrreldud ka majandusega ning väidetud, et kultuur peaks olema isemajandav. Suurematel rahvustel on selleks vaieldamatult paremad eeldused, kuid kahtlen, kas Eesti kultuur suudaks olla isemajandav ka siis, kui eestlasi oleks kümme või kakskümmend miljonit. Miks siis meist palju suuremad rahvad peavad vajalikuks toetada oma rahvuslikke kultuurisaavutusi ning nende jõudmist väljapoole oma kultuuriruumi?
Jürgen Rooste tõi ühes vestluses Karl-Martin Sinijärve ja minuga huvitava võrdluse. Kui meie sportlane saab mingil võistlusel kolmekümne viienda koha, tähendab see Eesti riigile ainult kulusid, mis on läinud tema toetamiseks vastava alaliidu kaudu. Kui aga Eesti muusiku või kirjaniku teos jõuaks näiteks USA või mõne teise suurriigi müügiedetabelites samale, pealtnäha üldsegi mitte auväärsele kohale, võiks riigile laekuv maksutulu olla märkimisväärne.
Kultuuriruumi ei ahenda mitte ainult selle kultuuri kandjate arvuline vähenemine. Kui inimestel ei jätku raha toidu, riiete ja eluaseme tarbeks, ei saa nad raamatuid ega teatri- või kinopileteid endale lubada.
Hästi, kui raamatu ostmiseks raha pole, minge siis raamatukokku ja laenutage. Paraku pole raamatukogud paremas seisus kui lugejad. Kui palju uutest eestikeelsetest raamatutest jõuab praegu üldse raamatukogude riiulitele?
Vaesus on kultuuri vana, kuid kaugeltki mitte kõige ohtlikum vaenlane. Selleks on võimukandjate ülbus.
Neeme Järvi juhtumile on eri inimesed andnud erinevaid hinnanguid. Minu jaoks sisaldas see intsident järgmist sõnumit: matsid, olge õnnelikud, et leivatüki hambu saate, te ei tea midagi kõrgkultuurist ja teile pole seda vaja. Kui juba suurmehi koheldakse nõnda, mida on siis oodata neil, kes pole säärase suuruseni jõudnud ega jõua kunagi?
Meie riigis haihtub igal aastal keskmiselt miljardi kuni kahe vana hea krooni väärtuses raha puhtalt riigiaparaadi haldussuutmatuse, poliitikute ja ametnike rumaluse, juriidiliste vigade ning eksimuste tõttu riigihangete korraldamisel. See on kontekst, milles meie tippdirigendiga aset leidnud kahetsusväärse juhtumi rahalist külge tuleks näha.
See juhtum on paraku vaid jäämäe veepealne osa. Kultuuriinimeste kohtlemine inimühikutena kultuurile kasuks ei tule.
Leo Kunnas on reservkolonelleitnant ja kirjanik.
