Lihula tulistamine on hull üksikjuhtum. Eestis ei ole tulirelvadega suuri probleeme
Halbu asju juhtub. Autod sõidavad inimestele otsa. Laps jääb liivakastis liiva alla ja lämbub. Lihula lähedal laseb mees tulirelvast inimesi maha.
On inimlikult arusaadav, et selliste sündmuste järel saabuvad kiiresti emotsionaalsed ja tugevad reaktsioonid: keelata, piirata, ära võtta. Täpselt nii läks ka seekord. Tavaliste kommentaatorite puhul on puusalt reageerimine arusaadav, aga sellesse, et nii siseminister kui politseijuht teavad juba enne asitõendite kogumise lõppu, mida tuleb teha, ära võtta ja keelata, peab suhtuma kriitiliselt. Üksikjuhtumid ei anna ülevaadet suurest pildist ja kuuma peaga ei tehta häid otsuseid.
Hea kolleeg Vahur Koorits kirjutas mõned päevad tagasi, et seaduslike relvadega pannakse Eestis tihti toime raskeid kuritegusid. Moraal samasse auku, et Mikk Tarraste juhtum pole anomaalia, pigem tavaline ja seetõttu on vaja kiiresti midagi ette võtta. Koorits toob arvudena välja, et alates 2016. aastast on seaduslike relvadega sooritatud Eestis 27 kriminaalkuritegu.
