Linnud laulavad, mehed nutavad
Kord tutvustas keegi mulle üht oma teooriat, mida olen viimastel päevadel peas edasi arendanud. See käsitleb inimesi, kes on tegelikult robotid.
Nad ei küsi endalt, miks nad midagi teevad. Tihti keskenduvad nad oma karjäärile, rahale ja võimule. Aga kui on ühel hetkel saavutanud kõik, näib see üllatavalt tühine. Rahu ikkagi pole.
Robotitel üldiselt puuduvad empaatia ja tunded. Rõõmu valmistab neile tõus karjääriredelil, ülikoolikraad ning uued ilusad asjad. Kõige kohta on neil oma jõuline ärapanev arvamus – näiteks, et süüdi on Ansip või Savisaar, ning venelased, okupandid, tuleks piiri taha saata. Nad võivad oma elu täiesti väärtusetuks hinnata või siis vastupidi, mõelda, et maailm on valla ja iga mees sepistab oma õnne, tehes, mida süda lustib.
Kogu aeg on nad väga hõivatud. Autoroolis kiirustades võivad vöötrajal jalakäija alla ajada. Näiteks nagu ühe punase Mazda (580SKY) juht eile hommikul Rocca al Mare juures. Või ärimees Fjodor Berman, kes Kakumäel kimades harva piiranguid järgib.
Robotid ei nuta kunagi, sest nad on tugevad.
Minu möödunud nädala suurim saavutus oli sisemine rahu. Teadmine, et ma pole robot. Vabal reedel otsustasin koduaia lumest puhtaks teha ning vedasin lume pisut eemale kraavi. Kraavipervel köitis mu tähelepanu seal hoogsalt sulisev vesi. Seda, kuidas linnud laululahingut peavad, olin juba mitmel hommikul märganud. Nüüd aga tundsin, kuidas see võimas harmooniline loodusjõud selles ojakeses tungiks justkui minust läbi. Järgmised tunnid olin lapsikult rõõmus, veeretades suuri lumekamakaid ojja.
Laupäeval käisin perega Nukuteatris “Keskkoolimuusikali” vaatamas. Ootasin reibast tantsuelamust. Aga mitte seda, et mul lavatüki jooksul vähemalt kolmel korral silmad vesiseks kisuvad ning et pean end vaos hoidma, et mitte nutma puhkeda. Mehed ju ei nuta.
Nukuteater ei produtseeri muusikali soundtrack’i, kuid mul õnnestus saada üks Ott Leplandi ja Mari Ronimoisi igatsusest pakatav armastuslaul. Esmaspäeval kuulasin seda vähemalt 40 korda ja mu tütar vaatas mind kodus väga imeliku näoga. Eile ostsin piletid, et minna korra veel “Keskkoolimuusikali” vaatama.
Pool pühapäeva veetsin Oleviste kirikus, kus ma kristlasena iga nädal käin. Laulsin võimsas koguduse ühendkooris iidsete võlvide all kiituslaule. Vanempastor ütles, et need, kes usuvad Jeesuse ülestõusmisse (kelle jaoks pühad ei tähenda lihtsalt munade värvimist), ei karda ei elu ega surma. Üks naine, kelle abikaasa lasti mõni aasta tagasi kodu ees maha ning kes kaotas sel päeval kõik, mis tal oli, tunnistas, et hoidis piltlikult öeldes Jumalast kinni ja on nüüd õnnelik. Üks endine karjääriohvitser, praegune tippspetsialist rääkis, kuidas tema suurim unistus on viia inimestele Jumalast tulevat lootust.
