Lootuseta Eesti

Ameerika Ühendriikide presidendivalimised ja noorepoolse nõtke tumedanahalise demokraadi Barack Obama mäekõrgune võit vana valge konservatiivse sõjaveterani John McCaini üle läheb Eestile palju rohkem korda, kui uneski arvata oskame. Sest peame taas kord vesise suuga pealt vaatama, kuidas üks rahvas on leidnud uue lootuse ja hingamise, samal ajal kui eestlased on jälle nagu loomad puuris, kes nuhutavad vaba maailma värskust puurivarbade tagant.

Obama on uue lootuse võrdkuju. Uus lootus tulevikule, elule, suhetele, majandusele – kogu maailmale. Värske tuulehoog, mis pühib minema aastatega kogunenud taaga. Mis see täpselt on, ei tea nad vist isegi. Ja kas Obamast endast on selle uue lootuse elluviijat, on omaette, kuid sugugi mitte kõige peamine küsimus. Küll tegijaid leiab, kui idee on olemas ja õitsele löönud. Juht peab rahvast innustama, üles kütma, barrikaadidele viima!

Kogu maailm tahab uut lootust. Ülemaailmne finants- ja majanduskriis, tulevikuvisioonita sõda terrorismiga Iraagis ja Afganistanis, kaksiktornide langemise rusuv mälestus, kliimasoojenemise oht – need ja paljud muud probleemid on paakunud paksuks üleilmseks korbaks, mis ei lase vabalt hingata.

Aga räägime Eestist – mis on meie uus lootus? Mõtleme selle üle ja näeme, et meil ei ole mingit uut lootust, õieti pole ka vana lootust. Kõik suured eesmärgid on jäänud minevikku: vabanemine Nõukogude Liidust, ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga. Pärast seda pole olnud enam ühtki suurt eesmärki.

Kus on eestlaste uus lootus? Mis meid värskendaks, liidaks ja uue hooga edasi viiks?

Robotina päheõpitud teksti korrutav teflonmees Andrus Ansip ja Reformierakond on juba surmani ära tüüdanud. See on pikast võimul olemisest ülbeks läinud ja end rasva söönud erakond. Nüüd on selgunud, et nad on ka majanduslikult saamatud ja poliitilise ettenägelikkuseta.

Keskerakond on ühemehe populismi- ja oportunismipartei, mida juhib vana ja haige mees. IRL on eemaletõukav segu ülikonservatiivsest jäikusest ja võimult minema pekstud respublikaanide võimuihast. Rahvaliit on surnud ja haiseb korruptsiooni järele. Sotsid on nii igavad, et neid pole isegi võimalik vaimukalt pilada. Rohelised on ise ennast naljanumbriks teinud ja marginaliseerinud.

Vajame edasiminekuks hädasti midagi uut ja värsket, aga tänaste poliitikute hulgas pole ühtki sellist, kes sisendaks lootust. Vahetada peaministrit – see on ju mõttetu pingpong, millest midagi ei muutu.

Uus partei? Pärast seda, kui Res Publica kõik neile suunatud lootused vetsupotist alla lasi ja tõestas, kui kiiresti absoluutne võim noored idealistid korrumpeerib, ei saa enam rahvast tagajalgadele tõsta. Pealegi kummitab inimestes vastikus rahameeste “projektipartei” idee vastu. Aga ilma rahva toetuseta uut erakonda luua ei saa, ükskõik kui suur raha mängu pannakse.

See ongi tänase Eesti kõige suurem probleem – väga paljudel inimestel on kõrini olemasolevatest poliitikutest ja nende kinnismõtetest, kuid midagi uut ei ole asemele kerkimas.

Soomes on vähemalt paar uue liini poliitikut. Meil aga mis – Max Kaur või? Õudne tulevik – meil ei ole mingit “uut lootust” kusagilt võtta. Peame vana paska edasi taluma. See ongi meie suurim probleem USA presidendivalimiste valguses.

Ameerika Ühendriikide presidendivalimised ja noorepoolse nõtke tumedanahalise demokraadi Barack Obama mäekõrgune võit vana valge konservatiivse sõjaveterani  John McCaini üle läheb Eestile palju rohkem korda, kui uneski arvata oskame. Sest peame taas kord vesise suuga pealt vaatama, kuidas üks rahvas on leidnud uue lootuse ja hingamise, samal ajal kui eestlased on jälle nagu loomad puuris, kes nuhutavad vaba maailma värskust puurivarbade tagant.

Obama on uue lootuse võrdkuju. Uus lootus tulevikule, elule, suhetele, majandusele – kogu maailmale. Värske tuulehoog, mis pühib minema aastatega kogunenud taaga. Mis see täpselt on, ei tea nad vist isegi. Ja kas Obamast endast on selle uue lootuse elluviijat, on omaette, kuid sugugi mitte kõige peamine küsimus. Küll tegijaid leiab, kui idee on olemas ja õitsele löönud. Juht peab rahvast innustama, üles kütma, barrikaadidele viima!

Kogu maailm tahab uut lootust. Ülemaailmne finants- ja majanduskriis, tulevikuvisioonita sõda terrorismiga Iraagis ja Afganistanis, kaksiktornide langemise rusuv mälestus, kliimasoojenemise oht – need ja paljud muud probleemid on paakunud paksuks üleilmseks korbaks, mis ei lase vabalt hingata.

Aga räägime Eestist – mis on meie uus lootus? Mõtleme selle üle ja näeme, et meil ei ole mingit uut lootust, õieti pole ka vana lootust. Kõik suured eesmärgid on jäänud minevikku: vabanemine Nõukogude Liidust, ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga. Pärast seda pole olnud enam ühtki suurt eesmärki.

Kus on eestlaste uus lootus? Mis meid värskendaks, liidaks ja uue hooga edasi viiks?

Robotina päheõpitud teksti korrutav teflonmees Andrus Ansip ja Reformierakond on juba surmani ära tüüdanud. See on pikast võimul olemisest ülbeks läinud ja end rasva söönud erakond. Nüüd on selgunud, et nad on ka majanduslikult saamatud ja poliitilise ettenägelikkuseta.

Keskerakond on ühemehe populismi- ja oportunismipartei, mida juhib vana ja haige mees. IRL on eemaletõukav segu ülikonservatiivsest jäikusest ja võimult minema pekstud respublikaanide võimuihast. Rahvaliit on surnud ja haiseb korruptsiooni järele. Sotsid on nii igavad, et neid pole isegi võimalik vaimukalt pilada. Rohelised on ise ennast naljanumbriks teinud ja marginaliseerinud.

Vajame edasiminekuks hädasti midagi uut ja värsket, aga tänaste poliitikute hulgas pole ühtki sellist, kes sisendaks lootust. Vahetada peaministrit – see on ju mõttetu pingpong, millest midagi ei muutu.

Uus partei? Pärast seda, kui Res Publica kõik neile suunatud lootused vetsupotist alla lasi ja tõestas, kui kiiresti absoluutne võim noored idealistid korrumpeerib, ei saa enam rahvast tagajalgadele tõsta. Pealegi kummitab inimestes vastikus rahameeste “projektipartei” idee vastu. Aga ilma rahva toetuseta uut erakonda luua ei saa, ükskõik kui suur raha mängu pannakse.

See ongi tänase Eesti kõige suurem probleem – väga paljudel inimestel on kõrini olemasolevatest poliitikutest ja nende kinnismõtetest, kuid midagi uut ei ole asemele kerkimas.

Soomes on vähemalt paar uue liini poliitikut. Meil aga mis – Max Kaur või? Õudne tulevik – meil ei ole mingit “uut lootust” kusagilt võtta. Peame vana paska edasi taluma. See ongi meie suurim probleem USA presidendivalimiste valguses.