Mälestusi majanduskriisist: hirmu indeks
"Hirmu indeksiks" nimetatud VIX (Chicago Board Options Exchange Volatility Index) püsis alates 2004. aastast enam-vähem rahulikult 10 ja 20 protsendi vahemikus. Ärevamaks läksid ajad alles alates 2007. aasta juulist, mil VIX tõusis üle 20. Öeldakse, et hull on siis, kui hirmu indeks tõuseb üle 30. Seda polnud ta veel teinud. Kuid 2008. aasta septembris see juhtus. Oktoobiris oli see kohati juba üle 70, isegi 80. Seejärel langes veidi, püsides ometi praegugi uskumatult kõrgel, 40 ja 50 vahel.
VIX mõõdab optsioonide keskmisi positsioone arvestades turu ootusi volatiilsuse suhtes eelolevaks 30 päevaks. Hirm tõstab volatiilsust ja volatiilsuse tõus suurendab hirmu. Hirm tapab usalduse. Koos hirmu indeksi kõrgete näitajatega langevad väärtpaberite hinnad ja väheneb usk tulevikku.
Londonis suletakse ajaloolisi kõrtse, mis on üle elanud kaks maailmasõda. Islandi päästmiseks tahetakse ta kiirkorras Euroliidu liikmeks võtta. Kreeka tahaks välisvõlgadega toimetulekuks eurost loobuda. Eesti tahaks kasvõi homme eurole üle minna. Meeleavaldused ja rahvarahutused kõikjal. USA uue presidendi silmadesse on tekkinud hirm. Ta annab olukorrale nimeks "laushäving" (permanent disaster).
Keegi ei tea, kaua see kestab. Keegi ei tea, miks see nii läks. Ja keegi ei tea, mida õieti peaks tegema. Kuhu paigutada? Milles hoida? Mida osta ja millal? Kusjuures, kinnisvara tundub veel see kõige kahtlasem olevat, eks ole.
Meenub mu esimene kokkupuude majanduskriisi tagajärgedega.
See oli 2001. aasta sügisel Bangkokis, kus Aasia majanduskriisist oli möödunud neli aastat. Oli hämmastav näha keset miljonilinna kõrguvaid kümneid ja kümneid ehitusjärgus hiigelhooneid, pilvelõhkujaid, mõni alles alustatud, mõni peaaegu lõpetatud, mõni poole peal - ja kõik tühjad, ilma ühegi elumärgita, mahajäetud lausa nii, et tööriistadki vedelesid seal, kuhu töölised nad eelmisel õhtul olid jätnud kunagi neli aastat tagasi, kui tuli teade, et homme pole enam vaja tööle tulla. Nagu oleks miski pommiplahvatus või katk kõike tabanud. Ja nõnda oli see siis püsinud samasugusel kujul, jah, juba neli aastat.
Samamoodi seisid hiiglaslikud kiirteede ehitused. Samamoodi kõrgusid kriisi monumentidena samasugused pooleliolevad suurehitised kõikjal üle Taimaa.
Alles aasta-paar hiljem hakkas siin-seal silma ka juba mõni kraana. Alles siis hakkas midagi nähtavalt muutuma. Aga jah, toibumine võttis kokkuvõttes aega miski kuus-seitse aastat. Praeguseks on praktiliselt kõik see õudus juba ammu kadunud ja unustatud.
Aga alguse sai see Aasia kriis ikka pankade kergekäelistest laenudest. Ei oska öelda, kas Tai just kõige rohkem selle kriisi all kannatas, aga hõlmas see ju ka Malaisia, Singapuri ja Hongkongi, minu meelest ka veel osaliselt Taiwani ja Jaapanigi. Küll süüdistati siis ka IMF-i ja Maailmapanka, küll valitsusi ja pankasid, aga päriselt pole selge praegugi, mis siis tegelikult selleni viis.
Ehk siis, väga üldiselt öeldes, ja see kehtib ka praeguse kriisi puhul: süüdi on ahnus. Aga mis see enam aitab, eks ole.
Lohutuseks ehk nii palju, et ega elu seisma ei olnud jäänud. Elati seal Bangkokis ja mujalgi Aasias endiselt. Mis sellest, et mustendavate aknaaukudega tontlikud arhitektuurimälestised silma riivasid. Hinnad olid uskumatult soodsad neile, kes mujalt maailmast tulid. Turism edenes. Meelelahutustööstus õitses. Inimesed olid rõõmsad. Kapitali voolas sisse. Ja nii sellest kriisist lõpuks üle saadigi.
Kuid praegune olukord on maailmas siiski veel hirmuäratavam. Nii kaua ja nii kõrgel pole see hirmu indeks olnud teadaolevalt kunagi. Ennustajad ja analüütikud kuulutavad lähikuudeks veelgi sügavamat langust. Põhi võib veel kaugel olla.
Majandusteadus suudab sellistes erakorralistes olukordades vähe pakkuda. Kui muidu tundus, et piisab trendide teadmisest või vähemalt enam-vähem tuttavate mustrite tundmisest selleks, et midagi ette näha, siis praegu ei kehti ükski reegel ega seaduspärasus. Abi otsitakse koguni nõukogude majandusteadlase omaaegsest teooriast 40...60-aastaste majandustsüklite kohta.
Hirmutab just teadmatus. Millegi täiesti uue ja enneolematu paratamatu saabumine, millest ei tea keegi mitte midagi. Nagu surm. Ja vähe lohutab, et enamik inimesi ongi surnud juba. Või et kõik tsivilisatsioonid ja kultuurid on enne meid juba hukkunud.
Hirm ei ole kindlasti mitte parim nõuandja.
Aga raskete aegade lähenedes tuleks investeerida inimsuhetesse. Sõbrad ja head kaaslased lähevad hinda rohkem kui kunagi varem, uskuge mind.
