21.11.2008, 00:00
Mälukaotus hetkeks, jääknähtudega
Mida ma hakkan peale teadmisega, et “füürer-Rutt tõi
kihlasõrmuse tagasi”, nagu saab lugeda eilse Õhtulehe
kaanelt? Või et “missi-Laura tegi publikule tünga”?
Kui uskuda tiraaže, lugeja- ning vaatajanumbreid, otsitakse
täna Eestis ja kogu maailmas meediast üha enam hetkelise
põgenemise võimalusi, ahmides ülespumbatud
tühja-tähja nagu stressis inimene kiirtoitu.
Meediateoreetikud on põhjendanud publiku soovi nautida kollase
ajakirjanduse pseudoteemasid, konflikte ja draamakesi sooviga kogeda
“sotsiaalset mälukaotust”.
Põgenemist ei
võimalda sealjuures mitte ainult glamuur, vaid ka sotsiaalporno: lugu
inimesest, kes oleks prügikastis uinakut tehes
äärepealt jäätmejaama sattunud, paneb enamikku
unustama oma üsna tavalise elu talutavad kitsaskohad.
Me
võime muidugi küsida: kas tänane seebiooperlik tegelikkus,
näiteks poliitilise eliidi ettevõtmised, üldse erineb
šõust? Kas on kuidagi olulisem teada, kuidas Edgar Savisaar kogub
poliitilist profiiti, korraldades järjekordset
kallist, mõttetut ja kärarikast rahvaküsitlust?
Või kuidas järjekordne politseijuht oli roolis purjus?
Näiliselt pole vahet, kas tegeleme Füürer Ruti või Juht
Edgari tegemistega, mõlemad pakuvad meile head ajaviidet.
Priit Pullerits 15. novembri Postimehes tõdebki, et valgel
ajakirjandusel on aeg kollase ees käed üles tõsta, sest
kõmuajakirjandus on löögivalmim ja edukam kui end
kvaliteedimärgiga ehtiv vana kooli meedia. Olen nõus kolleeg
Pulleritsuga, kui ta väidab, et “enam pole
põlastusväärseid teemasid”.
Kuid – ja
see on väga oluline vahetegemine – ajakirjanduse kollasust
või turule orienteeritust ei määra siiski mitte
teemad, vaid viis, kuidas teemat on käsitletud. Intervjuu filosoofiga
võib osutuda banaalseks, kui intervjueerija uurib, millega ta oma kingi
puhastab. Teaduslehekülg võib osutuda naljanurgaks. Päev
Riigikogu rõdul võib lõppeda reportaažiga, kes saadikutest
magas ja kes mängis ostumängu kleepsudega.
Teemad nagu
“olla või mitte olla” ja “kas kliimamuutus on
tegelik” ei taga iseenesest veel seda, et me saaksime öelda:
see ongi kvaliteetajakirjandus! Isegi nii “kollane teema”
nagu elusaade üksikvanematest võimaldab treida nii uudise Ruti
ja Jaagu tülist kui ka arendada loo üksikvanemate tegelikust
hakkamasaamisest tänases Eestis, miks mitte ka Ruti ja Jaagu lugu
kasutades.
Suure ajakirjanduse hiilgeaeg jäi siiski
1960. aastatesse, kui valgete särkidega, suitsu kiskuvad reporterid
paljastasid võimu kuritarvitamist ning poliitikute eraelu oli veel tabu.
Tollasest telemaailmast tegi 2005 nostalgilise ja ülimalt
stiilse filmi George Clooney. Kes pole näinud, vaadake: “Good Night
and Good Luck!”. Maailm on viimase viiekümne aasta jooksul
muutunud ja ühiskonna huviorbiiti on tulnud üha enam nende
hääl, kes varem olid vait: lihtsad inimesed, noored, naised.
Räägitakse meedia intimeerumisest: privaatsfääri teemad on
tulnud avalikkusse. Pereelu, mis varem oli ajakirjanduse jaoks mitteteema,
tarbijateemad... (Ja kas tõeline, 24 tundi toimetuses elav reporter
vanal heal ajal n-ö pehmetest eluvaldkondadest midagi teadiski?)
Populaarajakirjanduse tõus kogu maailmas tähendab
turujõudude võidukäiku, aga ka seda, et meedia muutub
üha demokraatlikumaks. Koos selle varjukülgedega. Mitte enam ainult po
liitiline ja majanduseliit, vaid ka tavalise inimese hääl ja mured on
leidnud koha meedias.
Elu põhiküsimused ongi lihtsad,
kui mõelda näiteks Puhhi filosoofiale või Ilmar Trulli
luuletustele. See maailm on ühtaegu elementaarne ja kõikehaarav.
Lihtsate teemadega peab aga olema ettevaatlik: suur oht on
käsitleda neid lihtsameelselt.
See tee on küll ühe
otsa pilet - saad korraks publikuks juurde sada inimest, kellest ei olene
midagi, aga kaotad kümme, kelle arvamus määrab ja keda kuulavad
tegelikult ka need sada.
Lõpptulemusena kaob
ühiskonnast mõttekas diskussioon: kaob avalikkus selles
mõttes, nagu me oleme sellega veel täna harjunud: et on üldse
mingid suured teemad, mis hoiavad ühiskonda koos.