Märgid ja mänguasjad
Sihuke naljakas mees nagu Viktor Suvorov, kes oma raamatutes kirglikult tõestanud, et hoopis Joss kavatses 1941. aastal Aadule kallale minna, aga kapral jõudis seminaristist paar nädalat ette, on ühes kohas toonud välja ülesande, millega N. luurekoolides kursante olla vaevatud.
Et: mis andis suurele juhile alust arvata, et saksmannid ei kavatsegi murdmatule liidule kallale ronida?
Ükski kursant polla ära mõistatanud, kuid, kui vastus lõpuks välja öeldi, karjatanud neist igaüks: see on ju nii lihtne, igaüks võiks selle peale tulla!
Aga, vat, ei tulnud, märkinud vanad luurehundid, nii et, poisid, nühkige aga pinki ja harjutage oma ajurakukesi, siis tulge rääkima.
Vastus olnud - lambanahkade ja -liha hinnad püsisid 1941. aasta Saksa riigis stabiilsena. Aga - kui oleks ikka olnud tõsine plaan Venemaale marssida, kus talved pikad ja külmad, vajanuks armee hunnikute viisi kasukaid. Surmakell löönuks paljudele saksa lammastele, et soldat Smolenskis soe püsiks. Nõudmine ajanuks üles naha hinna, et aga nahka ilma lihata toota ei õnnestu ning kasuka kõrval see enamvähem jäätmeteks alandunuks, pidanuks vastavalt lambaliha hind kolinal kukkuma. Aga - ja sellest isake oma järelduse teinudki. Arvanud Adolfit mõistusega inimeseks, kes ei tule Venemaad mütsiga lööma. Aga... jutt saksmannide ratsionaalsusest on üsnagi jutt, kui vaimustusse satuvad, teevad ükskõik mida millelegi mõtlemata...
Tõenäoliselt on see küll lihtsalt ilus luurelegend.
Tuli see ühel päeval täiesti tarbetult meelde. Nagu plaksti selgest taevast. Võibolla oli see spioonifilmidest täidetud lapsepõlve viga, kõik need kapten Klossid ja Stirlitzid ja muud kangelaslikud ning vähem kangelaslikud luurajad. Oleks paar, kolm, viis aastakest varem sündinud - jumal teab, mis organisatsiooniga oleks võinud seotud olla ja peljata nüüd Riigi Teataja uut väljaannet, eriti netis, kus see kõigile kättesaadav. Njah. Heh. Vaevalt küll.
Netis ma igal juhul olin, kui Suvorovi-onu meelde tuli. Täiesti kummalises kohas, mingil kinnisvaraleheküljel. Noh, võibolla see polegi päriselt kummaline, kui inimene üürikas elab - ikka kolad aegajalt kuulutused läbi, et endale kinnitada: täitsa hea diil. Nagu reisireklaame pidid lugema just reisilt tulnud inimesed, samamoodi kinnitust otsides, et nad pole hinna ja kvaliteedi suhtega suhu saanud.
Ja tundus, et sealt paistab mingeid tolle lammaste-jutuga võrreldavaid märke. Tundsin ennast kohe suure luurajana - mina oleks ära mõistatanud, heh!
Urr teab, miks, ronisin mina veel mingile automüügilehele kah. Mis on ikka täiesti absurdne, arvestades, et mu panus Eesti liiklusohutusse on autot mitte juhtida. Ja uskuge, see panus ei ole mitte väike (andke ruttu mingi medal või muidu märk selle eest, palun J). Ja jälle oli sama, suure luuraja tunne.
Kõike oli müügis ja kõigega oli kiire. Kortereid, maju autosid. Nojah... eks te ise olete seda ka näinud, kes vaadata on viitsinud. Pole tarvis isegi õelamaigulisel kvkvisuaal.blogspot.com leheküljel luusida, et tekiks tunne, kuidas miski, millele nimegi ei oska anda, paljudele inimestele lähemale hiilib. Ehk siis märgid - nüüd on küll raha otsas, enam ei jaksa ja tuleb kuskilt maru kiiresti palju raha hankida, ehk siis kiiresti, kiiresti midagi müüa.
Tahate 2007. aasta autot 15 tonniga? Mina mõtlesin, et see on nali. Polnud. Muidugi see pisiasi, et liising tuleb kah üle võtta... jääkväärtus, kuumakse. Hüva. Ma ei salli autosid, see ei tundu nii traagiline. Vähemalt on inimestel ikkagi aru peas, kui nad taipavad, et enne kitsaid aegu on auto küll viimane, millega laiutada. Vidin, mille väärtus langeb hetkel, kui sa selle uuest peast ära ostad. Nutikas... aga see-eest rumal. Või mis seal juhtuda võiski, äkki on hoopis inimesel tahtmine uuem ja kallim pann plaanis... ei, selleks oli neid liisingu ülevõtuga odavpakkumisi natuke liiga mitu. Mis muuhulgas võib demonstreerida, et polegi me nii hullud autopeded, kui arvatakse. Nii hull nende kuulutuste lugemine ei tundu.
Aga vaatad piltidega kuulutust, kus on jummala uus korter müügis ja selge, et seal elatakse - laste mänguasjad põrandal veel laiali - siis mõtled ikka igasuguseid asju. Et mis siis juhtus inimestega, et nende uus kodu äkki kiires müügis on? Ja kuidas nad seda elumuutust mänguasjade omanikele seletama peavad. Mis üldse käimas on, mis on tulemas? Kas inimeste ustele koputatakse juba - papp letti või kodu müüki?
Noh, alati muidugi aitab, kui loed oma märgimõistatamise peale avaliku sektori teadaandeid. Need rahustavad kõik hirmud, vastavad kõik küsimused.
