Margus Reemets : Kuidas valimised õiglasemaks muuta
Olen osalenud kõikidel riigikogu valimistel. Kuid harva on minu poolt antud hääl jäänud sellele kandidaadile, keda ma parlamendis näha soovisin. Olukord on tingitud meie valimisseaduses endiselt esinevatest puudustest. Ja suuremad erakonnad ei soovigi seda kõrvaldada. Nii ongi järgnev tagasihoidlik kogum lähenevate valimiste eel kuhjunud mõtetest...
Valimiskünnis.
Kehtestatud viieprotsendiline valimiskünnis ei ole stabiliseerinud meie riigi juhtimist. Kui valitsus on lagunenud, on olnud selle põhjuseks erimeelsused varem sõlmitud koalitsioonileppe osas. See ei ole elimineerinud riigikogu tööst ühtegi populistlikku või ekstremistlikku rühmitust, milline oleks olnud demokraatiale ohtlik.
Kuna laiem avalikkus saab mulje Toompeal toimuvast eeskätt ajakirjanduse kaudu, siis jäävad paljudele tundmatuteks need saadikud, kes ei ole küll kõneosavad, aga teevad väga tänuväärset tööd seadusloomes või komisjonides. Protsendi võiks langetada 3-le, et parlamenti saaks vähemalt kolmest inimesest koosnev erakond - tulemusliku töö korral suudavad nad kindlasti end nelja aasta jooksul tõestada. Lisaks annab see palju enam võimalusi uute erakondade pääsemiseks Toompeale.
Erakonna loomine.
Tänane tuhande asutajaliikme nõue on väga paljude meelest tarbetult kõrge ja selle säilitamine pole kordagi leidnud ei tõsist poolehoidu ega veenvat tõestust. Pealegi, üha enam on neid, kes väidavad tõenäoliselt siiralt, et need ei ole mitte tuhat uue erakonna sünni veendunud poolehoidjat, vaid tuhat allkirja, millised on saadud sõprade ja nende sõprade või tuttavate ja nende tuttavate põgusa ärarääkimise tulemusena. Muidugi ei kahtle keegi aktiivse tuumiku olemasolus. Kui see koguks näiteks 400 allkirja, oleks see ju küllaldane ja ka tunduvalt ausam?
Häälte ülekandmine peab kaduma!
Tänane häälte ühelt kandidaadilt teisele ülekandmine on tekitanud paljudes valijates õigustatud protesti. Annad hääle, olgu või oma heale tuttavale, aga see kantakse üle inimesele, keda sa mitte kuidagi poleks Toompeal näha soovinud. Möödunud valimiste ajal olid tuntud kultuuri-rohelised Peeter Jalakas ja Tõnis Mägi, aga kelle parlamenditeed nendele antud hääled silusid? Nüüd on nende asemel vaba-kultuuri-rohelised Artur Talvik ja Kaarel Tarand. Kelle Toompea-teed te nendele antavate häältega silute? Esimesel võimalusel tuleb vastu võtta seadus, mis tagab oma valimisringkonnas enim hääli kogunud kandidaatide saamise riigikogu saadikuks. Mis oleks sellest veel ausam, demokraatlikum või mõistuspärasem, eriti Eesti Vabariigi kodanikest valijate silmis? Kui me lähtume meie põhiseaduse mõttest, siis sobib tänane "ülekandemehhanism" rohkem ühele muuseumimasinale kui kaasaegsele demokraatlikule riigile.
Üksikkandidaadid ja valimisliidud.
Kõrge valimiskünnise ja üksikkandidaatide seaduseks kirjutatud diskrimineerimise tõttu on mitmel meie riigi heaks palju teinud inimesel rahvaesindusse pääsemine muudetud ebaõiglaselt keeruliseks (võrrelge Kunnase olukorda Savisaarega või M. Helme olukorda Boroditšiga; vabandan, aga kaks nime meenusid seoses hiljutise kolmanda - Jakuniniga, kes nüüd siis ka meie Kapole, mis lubatud, selgitas). Tänane, juba Toompeale pääsenud suuremate parteide poolt toetatav olukord, tundub eriti taunitavana. - Demokraatia peaks tagama kõikidele kandideerijatele võrdsed võimalused ja õigused. Ehk seadus peaks tagama olukorra, et igast valimisringkonnast pääseksid edasi vaid seal enim hääli kogunud poliitikud. See ei oleks ju mitte midagi muud, kui valijate tahteavalduse tunnustamine ja võrdsustaks üksikkandidaadid kõikide teistega.
Eelnenu teeks mõttetuks ka igasuguste valimisliitude moodustamise ja tuntud isikute nendele võib-olla isegi ebamugavas rollis "vabameestena" erakondade külge haakimise.
Erakondade ja üksikisikute Riigikogu-töö rahastamine.
Saadikute palgad võiksid säilitada tänase mingigi konkurentsivõime erasektoriga. Nende sidumine teatava indeksiga lisaks loomulikult läbipaistvust. Sest kokkuvõttes ei ole tegemist erilise koormusega riigikassale ja erasektoris on töötasud kordades kõrgemad. Muutma peaks aga Toompeal esindatud erakondadele makstavat toetust. Praegu põhineb see saadikute arvule ja soosib taas ilmselgelt "suuri". Ent kontorit ja maakondlikke struktuure vajavad ka teised. Seetõttu tuleks toetus muuta kaheks baasosaks: kõikidele mäe-erakondadele võrdne põhitasu pluss boonustasu iga sinna pääsenud saadiku pealt. Üksikkandidaat saaks seega 1/101-ndiku põhitoetusest pluss ühe saadiku boonuse.
Kas mure tundmine stabiilsuse pärast on siiras?
Avaldatud mõtted ei saa olla aluseks millelegi päris ideaalsele. Kindlasti annab neid ka siluda ja täiendada! Samas ei tekitaks need aga mingit ebastabiilset või ettearvamatut olukorda, milline võiks hakata meie rahvaesinduse tööd takistama. Ning riigi suhtumine oma kodanike poolt antud häältesse oleks õiglasem ja ausam.
Kindlasti tuleb meil minna valima ja langetada tuleb endale kõige meelepärasem otsus. Ehk muudab juba järgmine parlament seadusi nii, et Jüri hääl jääks Jürile ja Jaani hääl Jaanile. Ja kui Riin ei saanud Toompeale, siis ei aita see sinna Reinu.
