Marika Villa: Kallis õde! Armas vend!
Kergendusega koges saksa põhiseaduskohus, et tema langetatud otsus õe-venna vahelise suguelu käitlemises kuriteona on jõusse jäetud. Saksa kriminaalkoodeks defineerib intsesti kasvavas-kahanevas liinis lähisugulaste ja samade vanemate laste vahel nimelt kuritööna (poolõdede-vendade puhul juba nõutu olles).
Õigusteadlased on avaldanud arvamust, et see piirang pole ei tänapäevane ega põhiseadusele vastav. Mõnede juristide meelest on seksuaalse enesemääramise õigus inimese üks põhiõigusi, pealegi polevat keelu eesmärk selge. Võimalike geneetiliste haigustega järglaste vältimine ei saa olla riigi ülesanne, arvab ka Karlsruhe kohtu toonane asepresident Hassemer, kes ainsana muidu ühehäälsele otsusele lisas, et ei näe õe-venna saamises ühiste laste vanemateks kuritegu.
Kolmeks aastaks vangi mõistetud vend Patrickule oli õde Susan viie aastaga sünnitanud neli last, neist kaks sama puudega mis ema. Perekonna eellugu on kaastunnet äratav: alkohoolikute perre sündinud poeg võeti kolmesena riigi kasvatada, tütar elas armastuseta kodus. Esimest korda nägid õde-vend teineteist 16- ja 24aastasena ema matustel. Ning klammerdusid teineteise külge. Vanavanemad olid need, kes noortest politseile teatasid, kuid ümbruse vaenulikkusele vaatamata oli paar oma armastuses kindel, lubades alatiseks kokku jääda.
Esimene kord karistati teovõimelist poolt tingimisi, keelates tal oma õele lähenemise, kuid sel oli varsti ikkagi uus laps rüpes. Et mitte kinni minna, laskis vend-abikaasa ennast isegi steriliseerida, arvates ekslikult, et just pärilikkushaigustega laste sigitamine on põhjus, miks verepilastus Saksamaal karistatav on. Keegi ei osanud ette arvata, et kolm aastat on liiga pikk aeg õel üksi olla. “Ma ei taha teda kunagi enam näha,” on Susanit tsiteeritud. Strasbourg’i otsus on temagi meelest õige, ise olnud ta noor ja otsinud hellust, mida vend ära kasutanud. Kunagisest armastusest pole midagi alles.
88% sakslastest peab karistamist õigeks, kuid roheline Kreuzbergi poliitik Ströbele leiab, et põhiseadust tuleb ses osas muuta. Otsustusvõimelised täiskasvanud inimesed tohtigu ise sättida endale kõlbelisi või mis tahes muid piire. Ka Vasakpartei arvates pole seadused selleks, et sanktsioneerida moraali rikkumist, vaid õigusnormide tagamiseks ja sotsiaalselt kahjuliku käitumise vältimiseks. Õdede-vendade intiimsuhtest ei saa ju keegi kahju, seepärast olla Strasbourg’i otsus arg ja tulutu.
