Maris Meiessaar: Neoonvest on kole
Euroopa linnades tehtud uuringute järgi hingavad ratturid liigeldes koguni 30% vähem saastunud õhku, sest hoiavad troppi kogunenud autodest eemale ja kui ummik satubki teele, siis saavad nad sealt palju kiiremini tulema kui autojuhid (allikas: rattarikkaks.ee).
Oleks loogiline, kui avalik võim teeks kõik endast oleneva, et meelitada inimesi rattaga sõitma. Seda enam, et liiklus on jalgratturitele seda turvalisem, mida rohkem neid linnas liigub. Seda on näha juba väljakujunenud jalgrattakultuuriga linnadest. Kuid vähe sellest, et Tallinna rattateede võrgustiku hetkeseis eeldab ratturilt teleporteerumisoskust, leiutab võim paraku aina uusi takistusi, mida potentsiaalne jalgrattur on sunnitud oma kavatsuse teostamiseks ületama.
Esiteks arusaam, et kes kiivrit ei kanna, on suitsiidne. Ometi pole teadlased seni omavahel üheselt kokku leppinud, kas kiiver ikkagi päästab elusid või mitte. Kopenhaageni linnaliikluse eksperdi Mikael Colville-Anderseni sõnul näitab statistika koguni, et kiivrikandjatega juhtub õnnetusi 14 protsenti tihemini kui kiivrivabade ratturitega. Küll aga on kiivrite liiklust ohutuks tegevas väes kindlalt veendunud kiivritootjad, tavakodanikud ja võimuametnikud. Kes on siin keda lobistanud? Või jõudsid nad selle veendumuseni pärast nõia juures käiku?
Colville-Anderseni järgi on siin siiski tegu olukorraga, kus keegi on ära tundnud kellegi hirmu ja aru saanud, et see on ühtlasi rahaauk. Tekib küsimus, kuhu edasi — äkki peaksid ka kõik autojuhid kiivrit kandma, nii on turvalisem ja autosportlased ju kannavad? Äkki teeme kiivri autos kohustuslikuks ja ikkagi tõstame suvist piirkiirust? Aga olemas on ka koduseinte vahel kandmiseks mõeldud beebikiivrid, mille hüüdlause kõlab: „Õpime kõndima maailmas, mis on täis kõvasid pindu.” Ja keegi ostab neid. Statistikagi pooldab kodukiivreid: enamik õnnetusi juhtub lastega kodus, mitte lasteaias.
Edevus toidab tööstust
Nüüd siis omistab maanteeamet liiklust ohutumaks tegevat väge ka helkurvestile. Või vähemasti püüab omistada. Olles näinud läänepoolseid jalgrattalinnu, kus tõsiselt võetavat ülikonda kandev jalgrattur pole mingi haruldus, arvan, et helkurvesti puhul on tegu ilmselge liikumisega, mille eesmärk on märgistada ratturid mingiteks neoonveidrikeks. See vest on kole ja sellise dresscode’i juurutamisega ei meelita kedagi auto asemel jalgratast valima. Inimesed on edevad, eriti meie üleminekukompleksi põdevas ühiskonnas. Edevusel rajanevad hiiglaslikud tööstusharud. Edevuse ignoreerimine linnaruumi kujundamise kontekstis on lühinägelik. Tark valitseja võtaks edevuse ja kasutaks seda ära inimeste huvides, mitte nende vastu. Ei võtaks neilt edevust tööriistana kasutades ära näiteks rattasõiduga kaasnevat tervise paranemist. Parem tervis, suurem tootlikkus, rohkem makstud makse… Toiduahel jätkub pikalt.
Turvalisuse probleem ei ole lõpuks ju ratturis, vaid vigases infras. Näiteks on mul vaja, et tänavad oleksid valged, kui ma öösel Lennusadama muuseumist koju sõidan. Sest mitte ükski rattatuli ei suuda valgustada sama eredalt kui vastu sõitva takso kaugtuli, mis mind tollel teekonnal peaaegu pimedaks kiirgas. Samuti ei piisa rattatulede valgusest, et vältida kõiki löökauke, äärekivisid, surmareste ja lahtist killustikku, mis teedel manööverdamise eluohtlikuks muudab. Helkurvest seljas, ei näe keegi pimedas paremini.
Helkurvesti nõue on probleemi lahendamine sellest otsast, mis rattureid tänavatele juurde ei meelita ja seega töötab turvalisuse kasvule vastu. Ja mina ei taha olla osa lahendusest, mis teeb pikas perspektiivis olukorra hoopis hullemaks. Põhimõtteliselt.
