Mark Schieritz: Merkeli vastased
Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid — välja arvatud Ühendkuningriik ja Tšehhi — on nõustunud fiskaalleppega, mis seab riikide võlakoormusele karmid piirid. Kuid kriitikute hinnangul ei ole riikide võlakriis põhimõtteliselt sugugi riikide võlakriis.
Aga mis ta siis on?
Tuntud rahandusekspert Paul de Grauwe kinnitab, et need, kes ütlevad, et riikide võlakoorem on liiga suur, lähenevad asjale vale nurga alt.
Heitkem pilk sellesse aega, kui eurot veel polnud. Siis kukkusid Lõuna-Euroopa riikide valuutakursid ikka ja jälle, kuna nende keskpangad trükkisid liiga palju raha. Seetõttu olid intressid nendes riikides väga kõrged. Investorid laenasid lõunaeurooplastele raha vaid siis, kui neile pakuti kõrget intressi, mis tasakaalustaks rahakursi languse riski. Näiteks Hispaanias tuli korterilaenu võtjal maksta aastas enam kui kümme protsenti intressi. Inimesed samahästi kui ei laenanud. Ehitati ja tarbiti vähe. Kui kümmekonna aasta eest võeti kasutusele ühisraha euro, asjad muutusid: intressid langesid ülikiiresti.
Itaallane, kes võttis 1990-ndatel kümneks aastaks laenu, pidi maksma keskeltläbi 11 protsenti intressi aastas. Pärast üleminekut eurole langes intress vaid viiele protsendile. Sama olukord oli Hispaanias, Iirimaal ja Portugalis.
Intresside languse põhjus: kuna rahvusvaluutasid enam ei eksisteeri, juhib kogu Euroopa rahandust Euroopa Keskpank. See, kes investeerib oma sääste Itaalias või Hispaanias, ei pea enam kartma, et jääb neist ilma inflatsiooni või rahakursi suure kõikumise tõttu.
Paljud kasutasid seda võimalust. Saksa ja Prantsuse pangad ja kindlustused viisid lõunasse üha rohkem raha. Lõunaeurooplased rõõmustasid rahasaju üle: pangad andsid välja ühe laenu teise järel, inimesed ostlesid, kinnisvarahinnad kerkisid kõrgustesse. Seda buumi rahastas kapital, mis tuli põhjast. Aastal 2009 tõusis hispaanlaste võlgnevus välismaalastele 97 protsendini sisemajanduse kogutoodangust.
Uutest laenudest lõviosa ei võtnud mitte riik, vaid erasektor.
Riigieelarvete puudujäägid — kui Kreeka välja arvata — isegi langesid kriisieelsetel aastatel, kuid eramajapidamiste võlakoormus kasvas dramaatiliselt. Näiteks Hispaania ja Iirimaa riigivõlad olid väiksemad kui Saksamaal. „Kui Kreeka kõrvale jätta, on asja juur mitte riikide võlakoormuses, vaid erasektori võlgades,” ütleb ameeriklane Paul Krugman, Nobeli majanduspreemia laureaat. Ta on Merkeli üks suuremaid kriitikuid.
Euroopa Liidu fiskaalpakt puudutab aga vaid riigieelarveid ega suuda seetõttu tulekahju kustutada.
Pigem vastupidi, poliitikud on teinud asja eelmisel aastakümnel isegi veel hullemaks — kui uskuda Krugmani. Tavaliselt kergitavad rahvuslikud keskpangad buumiajal intresse, et laenamist pidurdada. Euroalas seda aga päris nii teha ei saanud. Euroopa keskpank lasi ohjad üpris lõdvaks, sest tema peab hoolitsema kogu Euroopa eest ja kõikjal ei lähe asjad samamoodi nagu lõunas. Samal ajal kui lõunas oli buum, oli Saksamaal nõrk konjunktuur ja viis miljonit töötut. Euroopa Keskpanga ekspresident Jean-Claude Trichet katsetas keskteed — tulemuseks oli, et intressid olid lõunas liiga madalad, visates buumile õli tulle, Saksamaal aga olid intressid liiga kõrged, aidates kriisi tugevdada.
Saksa raha paisutas mulli
Lõuna-Euroopas tõusid palgad ning inimesed said veel rohkem raha kulutada. Aga kuna palkadega koos tõusid ka tootmiskulud, läksid Itaalia ja Hispaania kaubad võrreldes teiste maade toodetega kallimaks. Seetõttu ostsid itaallased ja hispaanlased rohkem tooteid välismaalt — ja võlad teistele maadele kasvasid veelgi.
Saksamaal juhtus vastupidine: ettevõtted hoidsid palgataset madalal, viidi läbi tööturureforme. Saksa tooted muutusid rahvusvahelises võrdluses odavamaks, sakslased ise aga tegid vähem sisseoste. Nad tootsid rohkem kui tarbisid ning muutusid maailma üheks suuremaks võlausaldajaks. Suur osa Saksa rahast voolas välismaale, kus seda omakorda kasutati Saksa toodete ostmiseks. Niisiis on põhjast tulnud säästud ja Lõuna-Euroopa buum ühe medali kaks külge.
Krugman peab eurokriisi põhjustajaks „kapitalivooge põhjast lõunasse”. Kui Krugmani diagnoos on õige, siis ei peaks me kehtestama piire mitte riikide võlale, vaid välismaalt võetud erasektori võlgadele.
Kui kriisi taga on tõesti liiga kõrged erasektori võlad, mis on tekkinud rahvusvaheliste tasakaalustamatuste tõttu — siis pole see hea uudis. Erasektori võlakriisi on raskem lahendada kui riigi võlakriisi.
Riigivõlgu saab vähendada, kui valitsus kulutusi kärbib või makse tõstab. See pole poliitiliselt lihtne, kuid põhimõtteliselt tehtav. Terve rahvamajanduse võlakoormust saab aga langetada, kui riik müüb pikka aega välismaale kaupu rohkem, kui sealt ostab.
Kriitikute seisukohast on seega vaid üks alternatiiv: kriisiriigid lähevad üle oma rahale. Nad saavad seda devalveerida ning sel viisil oma konkurentsivõimet hoobilt parandada. Saksa eksportijatele läheks siis aga elu raskeks ja finantsturgudel vallanduks kaos.
Artikkel ilmus esimest korda 2. veebruari ajalehes Die Zeit.
