Istume Valduriga, Mikita Valduriga, nagu Lõuna-Eestis öeldakse, aidatrepil ja sööme oblikasuppi. On kena soe ilm ja me naudime teisel pool teed olevaid Orajõe poole suunduvaid kartulivagusid ning suppi. Valdurile kartulivaod meeldivad. Ta arvab, et parim aeg aidatrepil istuda, piki vagusid vaadata ning suuri mõtteid mõelda on augustikuu ­öösel. Mul on omalt poolt lisada, et mu ämm, olgu muld talle kerge, oli kõva kartulikasvataja. Neli-viis sorti pidi ikka maha saama ja nende hulgas tingimata „Väike verev“. Ükspäev guugeldades leidsin, et üks kartulikasvataja nimetas seda sorti vähelevinuks ja eksklusiivseks. Aga väga head ahjukartulid saab.
« Avalehele 1 Kommentaari