Medalite jagamisest on saanud koolide küsitava väärtusega maineprojekt
Sel aastal anti üle Eesti gümnaasiumilõpetajatele 491 kuld- ning 425 hõbemedalit. Medalite arv on aasta-aastalt kasvanud, vaatamata lõpetajate arvu vähenemisele. Näiteks aastal 2000 saavutas kuldmedali vaid 197 õpilast, umbkaudu kaks ja pool korda vähem kui tänavu.
Saku gümnaasiumis anti ajavahemikus 1981-2014 välja 35 kuldmedalit, kuid peale aastat 2015 on neid välja antud lausa 38. Sel aastal jagas kool neid koguni 13 lõpetajale, olles sellega kuldmedalite arvestuses neljandal kohal. Tänavu üleriigilises medaliarvestuses esikohal asetsevas Hugo Treffneri gümnaasiumis anti 2000. aastal välja vaid 3 kuld- ning 9 hõbemedalit, tänavu oli medaleid vastavalt 26 ja 29. On selge, et medali väärtus on devalveerumas. Miks see nii on ning kas medalite jagamise süsteem vajaks reformi?
Koolidele on medalite jagamisest kujunenud omamoodi mainekujundusprojekt. Sageli võimaldatakse õpilastel, kes on medalile lähedal, parandada eelnevate kursuste hindeid, et nad kindlasti medali saaksid. Mõnes koolis on isegi hindamisjuhendis selgelt kirjas, kui paljude varasemate kursuste hindeid parandada võib. Näiteks väljavõte Tallinna reaalkooli hindamisjuhendist: “Õppenõukogu võib anda nimetatud gümnaasiumilõpetajale (lõpetajale, kel on võimalus medal saada - toim.) võimaluse enne eksamiperioodi algust parandada ühes õppeaines, milles on rohkem kui kaks kursust, ühte kursuse hinnet.”
Enamikes koolides pole siiski täpselt määratletud, kui mitme kursuse hindeid parandada võib. Seetõttu esineb sageli juhtumeid, kus parandatakse medali saamiseks lausa viit kursusehinnet. Igaüks võib ise otsustada, kui teenitud sellisel kujul saavutatud medal on.
Võimalik, et medali saavutamise on lihtsamaks teinud ka gümnaasiumireformi käigus muutunud eksamisüsteem. Gümnaasiumi lõpus sooritatakse nüüd riigieksam vaid matemaatikas, eesti keeles ning ühes võõrkeeles. Seetõttu on teistes õppeainetes hindamine muutunud leebemaks, sest enam ei vasarda nende õpetajatel peas mõtet, et õpilane on pettunud, kui ta ei saavuta eksamil sama kõrget hinnet kui koolis.
Medalite jagamise süsteem on iganenud. Kui kunagi oli medal suureks eeliseks kõrgkooli astumisel, siis nüüd antakse medali saamise eest Tartu ülikoolis vaid närused kolm konkursipunkti, TalTechis ei saa medaliga lõpetanud üldse mingit eelist. Sisuliselt on suurimaks medaliga kaasnevaks boonuseks kohalike omavalitsuste jagatavad rahalised preemiad medaliga lõpetanutele. Haridussüsteemi mõistes on tegemist aga järjest vähem väärt metallitükkidega.
Medaleid peaks hinnete asemel jagama eksamitulemuste põhjal. Eestis on standardiseeritud riigieksamid, kuid miks jagame endiselt medaleid hinnete põhjal, mis võivad sageli oleneda teadmiste asemel mõne konkreetse õpetaja suvast? Tõsi, see muudaks pingutamise õppeainetes, milles pole riigieksamit, praegusest veelgi ebavajalikumaks. Samas on see juba meie gümnaasiumisüsteemi probleem. Kas tulevased füüsikud ikka peavad õppima ajalugu ning muusikat? Kas tulevastel eesti keele filoloogidel on vaja õppida füüsikat ning keemiat?
