Väide „puutusin Talebiga esimest korda kokku siis, kui Lääne tsivilisatsioon oli mõne päeva kaugusel kokkukukkumisest“ võib tunduda üledramatiseerimise musternäitena, kuid sarnasel seisukohal on praktiliselt kõik, kes pidid lähemalt jälgima globaalse finantssüsteemi totaalset ja pretsedenditut usaldusvaakumit 2008. aasta sügisel. Olukord, kus „poes pole enam piima“, oli rahu ja kasvava heaoluga harjunud arenenud maailma praegustele põlvkondadele ilmselt esimest korda nii lähedal.

Nassim Taleb on aga mees, kes midagi sellist ootas – võib-olla mitte nii mastaapselt, kuid siiski. Taleb on mees, kellel õnnestus toimunu pealt ka teenida. Taleb on mees, kes on lahti häkkinud rohkem kui ühe inimmõtlemise olulistest vigadest. Seetõttu on ta ka üks väga vähestest (kuigi mitte päris ainuke), kes on suutnud 2008. aastal toimunule oma 2007. aasta raamatus „Must Luik“ mingi konteksti anda. Seetõttu tekkiski mul tema mõtete vastu huvi ning nüüdseks olen läbi lugenud kõik, mida ta raamatu vormis on ilmutanud, ning üht-teist veel. Julgen öelda, et tegemist on minu maailmapilti ilmselt ühe enim mõjutanud elusoleva mõtlejaga. Kui pean kirjeldama Talebilt saadud peamisi õppetunde, siis need on järgmised.

Esimene õppetund – me elame teistsuguses keskkonnas, kui arvame

Üks Talebi mõttelendude aluseid on mõistmine, et valdav enamik inimesi arvab end elavat n-ö keskpärases keskkonnas. Ta nimetab seda Mediocristan’iks ehk „riigiks, kus kõik on keskpärane – pehme, soe ja ettearvatav“. Tegelikult elame kõik aga Extremeistan’is ehk „riigis, kus juhtub harukordseid, ootamatuid ning suure mõjuga ekstreemseid sündmusi hoopis sagedamini. kui keegi tahaks eeldada“. Neile, kes tõenäosusteooriast midagi jagavad, ütleb Taleb, et normaaljaotus ei kirjelda reaalsust ning Gaussi kõveral on „paksud sabad“.

Teine õppetund – inimestele meeldib otsida küsimusi neid vaevavatele vastustele

Lisaks sellele, et ei aduta keskkonda, kiputakse uskuma ka muinasjutte, vabandust – narratiive! Ja paraku suvalisi punkte omavahel kunstlikult siduma.

Kui võtame näiteks kätte mis tahes ajalooõpiku, esitab see meile narratiivi, kus kõik sündmused ning nende järgnevus on loogiliselt kokku seotud. Probleem tekib Talebi meelest sellega, et kõik niisugused „loogilised“ seosed on tekitatud takkajärgi. Kui sellest otseselt veel midagi halba ei olekski, tekib inimestel arusaam, et me elamegi narratiivis (mitte kaoses) ning seega on ka tulevik ­piisava täpsusega ennustatav. Lähem tulevik on näiteks lihtsalt väikeste erinevustega versioon olevikust. Aga ei ole! Taleb suudab näidete varal tõestada, kuidas ajalugu pole loogiline tiksumine helgema tuleviku poole, vaid üldise keskkonna loovad taas ootamatud ja tohutult mõjukad üksikud sündmused („mustad luiged“). Kui me võtaksime ajalooraamatu lahti keskelt ja prooviks end asetada tol ajal elanud inimeste kingadesse, saaksime aru, et neil polnud õrna aimugi, mis edaspidi toimuma hakkab ning kuidas see (isiklikult) edaspidist eksistentsi mõjutab.

Taleb kasutab siinkohal näidet nuumkalkunist ja tänupühast.

Taleb suudab näidete varal tõestada, kuidas ajalugu pole loogiline tiksumine helgema tuleviku poole, vaid üldise keskkonna loovad taas ootamatud ja tohutult mõjukad üksikud sündmused.

Kalkun ei tea, et on olemas tänupüha, kus ta on aukohal (paraku küpsetatuna), ning ilmselt kipub (ilukirjanduslik liialdus!) võtma ohtra toiduga head elu loomulikuna. Kalkun arvab, et elab Mediocristan’is, kuid tegelikult… Taleb annab mõista, et narratiivides elavad inimesed pole kirjeldatud kalkunitest suurt intelligentsemad. Samas läheb olukord eriti hapuks siis, kui „kalkunid“ on need, kes tahavad teiste üle otsustada. Nende otsused ei saa olla kvaliteetsed, kuna nende alus on vale.

Kolmas õppetund – maailm ongi täis šarlatane

Kui vihje, et mõni pole kalkunist suurt intelligentsem, tundub juba päris karmi lähenemisena, läheb Taleb veel kaugemale. Ta nimelt kuulutab sisuliselt šarlatanideks ja tühi­kargajateks kõik, kes on eemaldatud oma sõnade ja/või tegude tagajärgedest. Peatükk raamatust „Skin in the Game“ pealkirjaga „Intellektuaal, kuid siiski idioot“ (Intellectual, yet idiot – IYI) kirjeldab värvikalt olukorda, kuidas maailm on täis õiges koolis käinud ja õigetesse seltskondadesse kuuluvaid paternalistlikke ­poolintellektuaale, kes leiavad, et nad võivad kõigile teistele ette kirjutada, kuidas peab elama, mida tohib süüa, kuidas peab rääkima ning isegi, kelle poolt peab demokraatlikes protsessides hääletama.

Taleb paneb sellistele tegelastele pahaks eelkõige isikliku arusaama puudu­mist, samuti mis tahes riski ja seega ka vastutuse puudumist. Kui keegi käitub IYI ­hinnangul valesti, on ta IYI meelest harimatu. Kui keegi ei mahu IYI arusaama poliitika raamidest, on ta kindlasti populist. IYI arvab, et tema hääl on demokraatias olulisem kui teistel. IYI arvab, et peamine on head kavatsu­sed ja nende kavatsuste demonstreerimine. Kui teistele maailma seletavate IYIde jaoks on siiani arusaamatud Trump ja Brexit, siis Talebi maailmas on need täiesti arusaadavad nähtused. ­Extremeistan, mäletate?

Neljas õppetund – uskuda tasub neid, kellel on „oma nahk turul

Oma viimatises raamatus („Skin in the game“ – „Oma nahk turul”) jõuabki Taleb järeldusele, et neid, kes millegagi ei riski, ei tasuks tegelikult millegi üle otsustama lasta. Või vähemalt ei tasuks sellistel tegelastel kuidagi lasta oma tegevust suunata. Kui keegi on „oma naha turule toonud“, on ta käitumine ratsionaalne. Seda defineerib Taleb kui käitumist, mille olulisim osa on ellujäämine. Kui keegi päriselt millegagi riskib, on see koht, kus ta vaevalt räägib nii, nagu hästi kõlab,

Kui nüüd lõpuks küsida, kas Talebi saab ka kritiseerida, siis muidugi saab. Ka temal on paar teemat, mille puhul paistab olulisem olevat tema enda usk kui faktid. Lisaks oleks ta raamatud vähemalt viiendiku võrra õhemad, kui sealt eemaldada enesekiitus. Kindlasti meeldiks paljudele, kui tekst oleks vähem värvikas, mõeldaks ka potentsiaalsete solvujate tunnetele jne. Samas, kui oled saavutanud sellise staatuse, kus ei pea enam kellelegi meeldima, ning sul on mõnes päris olulises asjas tõepoolest õigus olnud, siis endale ju ikka meeldida võib. Või ei?

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg.

Loe veel: