KIRJANIKUD ON ENAMASTI VANEMAD MEHED: Voldemar Miller (91), Andres Vanapa (78) ja Eerik Teder (73) aastakoosolekut nautimas.

Kirjanike Liidu tänavune aastakoosolek möödus üle ootuste rahulikult. Tuliseid vaidlusi praktiliste küsimuste üle polnud tarvis pidada, ka isiklikke hoiakuid ei esitatud nii ägedalt kui varemalt.
Siiski tekkis väike vaidlus poliitilise sekkumise või mittesekkumise küsimuses. Tarmo Teder leidis, et kirjanikud on liiga taltsaks jäänud ja loobunud võimu vastu protestimast. Ta soovitas odavatelt väljamüükidelt varuda tomateid ja minna nendega Toompeale valitsust pilduma. Et oleks tore vaadata, kuidas Ellen Niit ja Jaan Kross tulevad korviga toompeale ja jagavad noorematele viskemoona.
Berk Vaher arvas, et Kirjanike Liidus leidub kindlasti temast vanemaid inimesi, kes  kauem nõukogude ajal elanud ning vapralt nõukogude võimu vastu võidelnud, aga ei suuda seda enam järele jätta. See on ju meie võim, hüüdis noort Tuglast meenutav kõnemees kindlameelselt ja Jaan Kross plaksutas talle.
Bergi eakaaslane Jürgen Rooste temaga siiski ei nõustunud. Ta soovitas jalutada mööda Tallinna ja anda endale aru, et see, mida te ümberringi näete, pole hoopiski meie oma, vaid välismaalastele maha müüdud. Isamaa on hädaohus ja võidelda tuleb. Piret Viires soovitas noormeestel tomateid esialgu omavahel pilduda ja juhtis tähelepanu inimelu haprusele meie ümber. Kas saaksid kirjanikud teha midagi ajal, kus haigekassakaardita inimesed surevad meie ümber kopsupõletikku?
Küsisin enda kõrval istuvalt kuulsalt poeedilt ja mõtlejalt, kas tal, vabakutselisel, ikka haigekassakaart on? Ei ole, tunnistas poeet. Vabakutseline, kes pole füüsilisest isikust ettevõtja, on sageli haiguskindlustuseta. Vahest on kopsupõletiku-surm kirjanikule lähemal kui kellelegi teisele. Juhan Liivi aegadest pole kirjaniku sotsiaalkindlustus palju edenenud.
Esitasin õige mitmele kirjanikule ühe ja sama küsimuse:
Mida sinul kui eesti kirjanikul on kõige rohkem vaja, et hästi elada?

Jürgen Rooste (22, poeet, luuleesitusbändi Hea elu solist):
Tööd, leiba ja lugejaid. Mina elan keskmiselt, normaalselt ja kui raban, läheb elu veel paremaks.

Tarmo Teder (45, Teise Eesti prosaist ja kultuuritoimetaja):
Õhku ja aega.

Vello Lattik (66, Viiratsi mehelik prosaist):
Tervist.

Maimu Berg: (56, viljakas romanist, soome kultuuri maaletooja):
Võimalust hästi kirjutada. Aga kui ma tahan hästi elada, siis seda võimalust on väga raske leida. Kui ma hakkan saama pensioni 10 000 krooni kuus, siis hakkan kirjutama toredaid vanainimeseromaane.

Lembit Kurvits (49, ekstreemluuletaja):
Eks raha tuleb ikka meelde. Aga ega seda pole palju vaja.

Andres Ehin (63, õpetatud Rapla sürrealist):
Parem veevärk võiks olla.

Jaan Kaplinski (62, Rahvusvaheline kirjamees):
Rahu.

Haljand Udam (65, idamaatark ja entsüklopedist):
Aega, et kirjutada.

Olavi Ruitlane (32, Lõuna-Eesti kolelüürik ja õuduskirjanik):
Minu enda elu, ma elangi hästi. Kõik hea, mis veel juurde tuleb, on boonus.

Toomas Raudam (54, kinokirjanik ja esseist):
Südamerahu.

Jüri Ehlvest (35, salapärane novellist):
Kirjutada.

Elo Viiding (27, hõrk luuletajanna ja näitlejanna):
Turvatunnet.

 Julius Ürt: (Indrek Tart, 56, luulestatistik):
Mõtlevat publikut.

Hasso Krull (38, poeet ja dekonstruktivist):
Teisi inimesi. Või kui neid eriti pole, siis kohta, kus jalutada. Nõmmel on tänavad pisut liiga sirged.

Ellen Niit (73, tunde- ja lastelüürik):
Armastust, muud ei ole mul midagi vaja.

Jaan Kross (82, grand old man, eelmise abikaasa):
Kui mul on aega piisavalt, siis saan ma selle sisustamisega ise hakkama.

Jaan Undusk (43, juhtiv kirjandusteadlane ja filosoofiline erootikakirjanik, eelmise väimees):
Pane see (diktofon – KK) kinni.