Mihkel Kunnus Foto: Lauri Kulpsoo

Sellega tähistas ta stampidest, stereotüüpidest, müütidest jms koosnevat argitunnetust, mille tõttu inimeste elu pole siin ilmas pahatihti rohkemat kui “üksteise kolkimine poolunes”. Selle nägemine läks väga hinge ka A. H. Tammsaarele. Kirjandusteadlase Daniel Palgi sõnadega: “Tal oli tohutult palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast.”

Masing on ka öelnud, et selle neetud tervemõistuse aluseks on üks põhiviga – modelleerida kõike iseendana ehk inimesena. Igale poole kiputakse omistama inimlikke kvaliteete. Pole midagi erakordset selles, kui tähtis pereisa, kes alles muigas selle üle, kuidas ta tütreke nukuga tõsimeeli räägib, nüpeldab järgmisel hetkel ehedas solvumises oma sülearvutit, kes ei käitunud nii, nagu ta tahtis. Ja õpilased füüsikatunnis ikka väga hästi ei usu, et gravitatsioonijõud üldse ei väsi. Kui viskan minema mõne tarbeeseme, mis on mind kaua truult on teeninud, tunnen tahtmatult süümepiinu oma tänamatuse pärast.

Puhtinimlikke kvaliteete omistatakse ka märksa suurematele süsteemidele. Näiteks loodusele või planeedile. Kui tervemõistuslasel saak ikaldub, siis arvab ta, et põld on solvunud ja tuleb lepitust otsida. See, et mitmesuguste looduskatastroofide taga – olgu maavärin või üleujutus – tuleb näha planeedi pahameelt, on meediakommentaarides üsna levinud. Ookean ei pruugi lõputult taluda hooramist ja poistepilastust ning tõmbab hiidlainega Tai ranniku puhtaks neist himuraist Skandinaavia turistidest!

Kogemusest tulenevalt on loodust ja maad peetud ikka kaunis kapriisseks ja tujukaks. Ega ta iseloomujooned head ole küll. Jagab kiitust täiesti ebaõiglaselt ja vahel on mingi tuju ajel lihtsalt kohutav – katk ja ikaldus aastaid jutti, palu ja otsi lepitust, kuidas aga saad.

Väga levinud on ka idee heast, armastavast ja halastavast inimülesusest, aga sel lool on ikka lisamärkus, et tasu hea ja voorusliku käitumise eest ei tule selles ilmas, vaid alles pärast surma teispoolsuses. Ja kui tekkisid usuvoolud, mis kinnitasid, et veidike võib saada tasutud ka selles maailmas, siis hakkas usk üldse kaduma. Sest kui süstemaatiliselt oli näha, et ole kui tahes vooruslik, parem saak on ikka sellel, kes põllule sõnnikut veab, siis polnud kauge enam idee, et küllap just see on kõige tähtsam riitus, mis põllul tuju lahkeks teeb. Karga ise muul ajal või lambaid ja peksa naist – põllule ei lähe see üldse korda. Põldu huvitab ainult väetis ja kastmine. See protsess – palvetamisele käega löömine ja loodusteadusele keskendumine – päädis nn rohelises revolutsioonis, intensiivpõllumajanduse meetodite ulatuslikus rakendamises ja paremate sortide kasutamises, mis tõid kaasa põllumajandustoodangu enneolematu tõusu. Ja üha enam inimesi hakkas arvama, et enne surma on toit ikka parem kui pärast.

Tänapäevalgi on väga palju neid, kes arvavad, et linnastumisest ja majanduslangusest tulenevate hädade vastu on kõige tõhusam vahend mõni laulupeolik lepitusriitus. Näiteks üldrahvalik heteroseksuaalne monogaamia, kärts rassipuhtust marjaks peale (mõistagi on need, kes arvavad, et päästavad vastandriitused – hooramine ja rassiline verevärskendus – eelmistega samal vaimsel tasemel). Küllalt on ka neid, kes otsesõnu arvavad, et Nõukogude Liit lauldi laiali, et mitte öelda loitsiti väetiks.

Tuleme tagasi Tammsaare juurde, sest tema oli suurvaim, kes oli sellest Masingu sõimatud tervemõistusest vägagi vaba. Ta ei arvanud, et moraal määrab ühiskondlikud olud – see on jäänuk mütoloogilisest elutundest. Ta tundis liiga hästi aja- ja kultuurilugu, ühiskonna- ja loodusteadusi, et sedasi arvata. Juba 28aastaselt (nii noorelt hakkavad taipama vähesed) rõhutas Tammsaare, et “südametunnistus muutub aja ja koha järele”. Kuna elukorraldus ei saa püsida muutumatu, siis peavad paratamatult muutuma ka meie kõlbelised, seesmisest äratundmisest juhinduvad tõekspidamised. Ajal ja oludes, kus iga laps suurendab perekondlikku majanduslikku võimsust, on ja peabki olema hoopis teistsugune moraal ja südametunnistus kui ajal ja oludes, kus iga laps kahandab perekonna majanduslikku võimsust.

Kuid siin tuleb täpsustada mõõtkavu – ta poleks iial arvanud, et sooneutraalse tööjaotuse saab ekstrapoleerida mingi sooneutraalse lasteaia või mõne muu säärase totruseni. Küll aga oleks ta tõenäoliselt nõustunud väitega, et feminismiteoreetikute targutused on tühine järelripats sellele, kuidas (kodumajapidamis)masinate laialdane levik vabastas nii mehe kui naise lihastööst. Küllap oleks ta nõus ka sellega, et kui luua ühiskond, kus ihuramm ei loe (sest kõik on masinaid täis), siis kerkib esile südametunnistus, mis nõuab tööjaotuse suhtes sooneutraalsust. Ja südametunnistust ei saa inimene eriti muuta – maajuurtega inimene tajub ideed sooneutraalsest abielust sama traagiliselt kui linnajuurtega feminist enda lüpsikuga lauta saatmist lihtsalt sellepärast, et ta on naine. Kuigi armastatakse rääkida südametunnistuse vabadusest, ilmneb südametunnistus just vabaduse puudumisena. Inimene ei saa oma südametunnistust muuta. Südametunnistus ilmneb ta omanikule inimülesena, ühenduses absoluutsega ja seepärast on ka moraalidispuudid nii viljatud. Ka praegust peavooluväärtust, nn tolerantsust, millel pole sallivusega midagi pistmist, jutlustatakse martinlutherlikult abitu sõjakusega “siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!”.

Muide, vastupidi levinud arvamusele toimub enamik Tammsaare raamatute sündmustikust linnas. Ja väga palju kujutatakse just seda esimese põlvkonna “valede juurtega” olemist ja sellest põhjustatud pingeid. Kuna paljud eestlased tajuvad Euroopa Liitu sattumist sarnaselt, nagu oldaks selleski “valede juurtega”, siis on meie suurkirjaniku looming (jälle) aktuaalne. Tammsaare oli üks esimesi, kes taipas, et see elusfäär, mille määrab ära filosoofia, metafüüsika ja “positiivne mõtlemine”, on õige kitsuke.

Veel üks inimlik kvaliteet, mida inimlik tervemõistus paljudele asjadele omistab, on halastus. See on inimlik kvaliteet, mis on psühholoogiliselt lähedane passiivsele optimismile ja lootusele – küll kõik läheb ikka kuidagi hästi ehk küll olud halastavad.

“Tõe ja õiguse” ehk üks häirivamaid stseene on koht, kus Indrek meenutab korda, kui Andres peksab tema ema Mari. Seal on märkus, et kui keegi sel hetkel oli veel haledam ja viletsam ja rohkem kannatav, siis peksja ehk Andres. Seda märkust ei põhjendata. Aga võib aimata. Mari nuhtleja oli halastusvõimeline, Andrese oma mitte.

Kahekümnendal sajandil kaikus võimsalt ateistlik rõõmuhüüd: “Me ei vaja looduse armuande! Me võtame ise, mis vaja!” Tõsi, loodust pole mõtet paluda. Ei pahanda ta, kui metsad maha võtta, veekogud tühjaks püüda ja nafta välja imeda. Ei, ei pahanda. Ta pole solvumisvõimeline. Aga nüüd hakatakse vaikselt aru saama, et ta ka ei halasta. Tühje ja täis maardlaid on sama vähe põhjust paluda. Ka lagastatud ja tühjaks ammutatud loodust pole mõtet paluda. Ükski lepistusriitus ei aita, olgu siis ohvriloomade veristamine, pedepeks, võimukirumine või korralik laulupidu heteroseksuaalse monogaamiaga.

Reastada halastavuse järjekorras: Rootsi pank, Vargamäe Andres, maa, ainevahetus. Reastada nii, kuidas tervemõistus lubab.