Miks ei või naine rahulikult vananeda?
Lihtsalt, kiskus pilku üldise igavuse taustal. Siis meenus ühe tuttava vanaema, kes väärikast east hoolimata armastab kirevaid värve ja näeb välja kui väike rõõmus papagoi. Riburada pidi meenusid kõik vahvad vanainimesed, keda mul oli ja on au tunda: Mamma, Tinnu, Alli, Manni, Herta, kelle hing oli või on ehk nende riietusest atraktiivsemgi, aga minu meel sai kurvaks seepeale.
Meie ühiskonnas pole vananemises midagi ilusat, sest seda ei lasta sul kuidagi väärikalt sooritada. Kogu meedia tegeleb „forever young" teema intensiivse pushshimisega ja tohutud tagumikumõõtjate sektide hordid skandeerivad sellele kaasa.
Lõpp on ikka üks: määri endale peale mis pastat tahes ja näri või kõikaeg idusid, joo hektoliitrite kaupa rohelist teed - vananevad kõik inimesed ikka üheaegselt. Tuli meelde Volgi mängit tegelane etendusest „Good-bye, Vienna", kes ütles: „Isegi imik hakkab haisema juba kolmandal päeval."
Kehakultus on totaalne! Kusjuures meestele antakse rohkemgi andeks. Virises üks neist „Stellas" naisterahvast bussipinginaabri jalakarvade üle. No kangesti oleks tahnud selle mehe pilti näha! Äkki oligi mingi karvutu Adonis, kuldne lokipahmak peas... Juhul kui polnudki, antakse talle ikka andeks tema õllekõht, kiilanev otsmik ja karvane selg. Kaastundest, ilmselt, sest mehed lihtsalt on juba loodud koledateks. Sünnilt ebarditele andestame ju nende välise puude...
Olles aga tutteluk, on sul sünnipärane kohustus imeilus välja näha. Seal pole halastust loota - lajatatakse mõlemalt poolt! Niidaibohh, kui sa juhtud veel olema nö avalik naiserahvas, antakse mõnuga pihta. Räägi või aiast, ikka otsitakse „auku". Näib, et ajud on naistel andestamatu rudiment, mille kastreerimist sooviksid kõige enam armsad suguõed.
Igasugune mallivälisus nii vurfis kui mõtteis on üdini halb ja vale. Meenutades juba „Libahundi" Tiinat, võib öelda, et eestlase rahvuslik iseloomuomadus on ksenofoobia.
Lisame sinna vürtsiks imporditud tagumikumõõtmiskultuuri. Me ei saa ilmale näidata, et ei lähe uute tuultega kaasa. Sestap vaatlen huviga tublisid kaaskodanikke, kes jooksevad tervist tiheda liiklusega tänavail ja rüübivad plastikust kahtlasevõitu keemiat - hea enesetunde ja parema väljanägemise huvides.
Inimese väärtustamine hakkab tema välimusest, sest mõtted on samane organismi seedetegevuse produkt kui ekskremendidki - sellega tegelevad sibid. Arvustagem aga kaasinimeste kehakaalu ja näonaha seisundit: need on mõõtühikud, milles kahelda ei saa!
