Kõik, kellel on olemas tegevkunstniku, kuraatori, isetekkelise galerii või kunstiruumi vedaja töökogemus, teavad hästi, et elu kunstis on pidev võitlus võimaluse eest oma erialast tööd teha. Peamine ja sisuliselt isegi ainus allikas Eestis individuaalseks tegevuseks raha hankimiseks on Kulka. Iga ettevõtmise puhul, mida plaanitakse – olgu see maali-, skulptuuri- või installatsiooninäitus, rahvusvaheline kuraatoriprojekt, välisreis kunstifestivalile või midagi muud –, tuleb mõelda, kuidas saaks kulud kaetud. Materjalid, lennupiletid, transpordikulud… Töötasu üksikisikule naljalt ei anta, küll aga võib see privileeg olla suurtel kunstiinstitutsioonidel, mis vähemalt osaliselt Kulkast raha taotlevad. Need kunstnike harvad töötasud pole siiski kaugeltki võrreldavad kunstiametnike palkadega, eriti tunnitasudele mõeldes.

Institutsioonide töötajad on tööl põhikoha ja -palgaga ning neil on haigekassa kindlustus. Kui korraldasin EKKMi kohvikus kunstiteemaliste vestlusringide sarja „Üks hullem kui teine“, siis tuli vestluste käigus mõnigi kord välja, et noorema põlvkonna (igas mõttes) edukate kunstnike jaoks võib Eesti ravikindlustus olla privileeg, millest nad on ilma olnud juba ülikooli lõpetamisest saadik. Sama mõte on tulnud igal aastal välja kunstnikupalka saama hakkavate noorte kunstnike intervjuudest – lõpuks ometi saavad nad haigekassa!

Et teha „karjääri“ kunstnikuna, peab sellele pühenduma. See ei ole tegevus, millele leida natuke aega kõige muu kõrvalt. Tegelikult peaks töötama iga päev, täpselt nagu kõigi elualade professionaalid. Kuid on asju, mille jaoks kunstnikul pole Eestis võimalik mitte kuskilt raha taotleda: näiteks pidev ateljee üür või kommunaalmaksed, olmekuludest rääkimata. Seega peab iga kunstnik midagi raha sisse toovat niikuinii tegema. Kunstiturg on Eestis nii väike, et see hoiab elus vahest mõnd üksikut, kelle looming on üsna traditsiooniline.

Sellises ootuses möödub kunstniku aeg ühest taotlusest teiseni – kas ühe või teise ettevõtmise jaoks vajalikeks kuludeks saab Kulkast raha või ei. Oma tegevusele tuleb igal juhul peale maksta, sest päevarahasid reisidel sellel alal üldiselt ei ole ja isikunäituse avamise kulud maksab iga kunstnik ise. Samuti ei toeta Kulka (vähemalt kirjade järgi) üldjuhul põhivara soetamist ja üldse mitte nn kommertsgalerii üüri maksmist. Reeglina rahuldatakse taotlus (mille puhul nõutakse järjest detailsemat eelarvet) väiksemas mahus. Heal juhul ei ole niimoodi pidevalt kogunev rahaline miinus kunstniku jaoks nii hiiglaslik, et takistaks tegevust sootuks. On irooniline, et selline olukord kunstis on juba tõlgendatav eduna…

Kunsti ja kunstnike rahastustamise mudel liigub järjest kindlamalt institutsioonikesksuse suunas.

Küllap suur osa projektide kirjutajaid piidleb ka teiste rahasoove, mida on võimalik Kulka lehelt esitatud taotluste alt jooksvalt vaadata. Erikategoorias – aga ainult mõttelises – on kunstiinstitutsioonid, kelle soovid ja võimalused on alati palju suuremad. Arvan, et teiste kunstialade professionaalid ei kujuta seda olukorda päriselt ette. Näiteks, et dokumentaalfilmi arenduseks raha küsiv produtsent konkureeriks Eesti Filmi Instituudi halduskuludega. Ja et taotlusi esitava mitme riikliku institutsiooni esindajad istuksid samal ajal veel komisjonis ka. Kunstis ollakse aga säärase olukorraga harjunud ning üldiselt kirutakse seda, mida igal pool mujal korruptsiooniks peetakse, omavahel ja vaikselt, kuna kellegagi tülliminekut ei saa sisuliselt ainsa rahaallika puhul keegi endale lubada. Kunsti ja kunstnike rahastamise mudel aga liigub järjest kindlamalt institutsioonikesksuse suunas. Rohkem raha kunstikeskustesse, kus talitavad ametnikud, kuid üha vähem kunstnikele, kes neid oma loominguga täidavad. Kunstnikud tsenseerivad ennast ka muul moel. Olen märganud, et eraisikute taotluste summad on järjest väiksemad – seega ollakse valmis kunsti endasse, teoste produktsiooni investeerima üha vähem. Või ollakse juba leppinud, et üksikisikule antaksegi järjest vähem? Et looming ja selle teostamine pole mitte kunstihierarhia tipus, vaid põhjas?

Nii ei rõõmusta uus eksklusiivne kunstikeskus Kai neid paljusid, kes peavad oma tegevuseks Kulkast raha välja võitlema. Keskus ühe näitusepinna ja avatud kontoriga, kuhu võivad kunstiinstitutsioonid endale töölauda üürida, ning alumise korruse tänavatoidulettidega, mille arendamiseks EAS on ligi miljoni andnud, tundub aga pigem kavalate kinnisvaraärimeeste afäärina kui sisulisest vajadusest sündinud kunstikeskusena. Meenuvad Tallinna Solarise ning Viru keskused, mille riigi või linna poolt tulnud rahasüste samuti õigustati väitega, et tegemist olevat eelkõige kultuurikeskustega…

Noblessner on magus piirkond ning kindlasti aitab kunstikeskus, millele on lubatud seal pinda välja rentida 10–15 aastat, seda ala veelgi gentrifitseerida. Kas kinnisvara­äri tuleks aga rahastada samadest allikatest kui kunsti? Kas kunstnikud, kelle suurimaks ambitsiooniks on reeglina tagasihoidlik ellujäämine ning võimalus kas või osalise koormusega oma erialast tööd teha, peavad konkureerima veel ühe hästi läbi mõeldud, kuigi kõige üldisemas mõttes võib-olla kaheldava projektiga? Kas Eestist väljapoole suunatud residentuur on asi, mida on rohkem vaja kui raha siin tegutsevatele kunstnikele?

Minu kindel arvamus on, et rohkem kui uut kunstikeskust vajame senisest oluliselt suuremaid summasid, mis on otse kunsti ja kunstnikele suunatud. Just sellest, mitte aga siit läbi liikuvate kuraatorite vastuvõtmise uuest tasemest sõltub Eesti kunsti ellujäämine.