Inimesi on mitmesuguseid. Kaasasündinud eeldused määravad ka ära selle, mis spordiala meeldima hakkab. Aga mis puudutab fännide käitumist, siis kümme aastat tagasi oli nii, et kui Jaan ja Petka läksid staadionile, siis oli mõlemal pudel hundijalavett kaasas ning lepiti kokku, et kui minu meeskonna mees lööb värava, siis joome minu pudelist ja kui sinu mees, siis võtame sinu omast. Alkoholilembus ja jalgpall on käinud käsikäes. Nüüd on karmid turvameetmed peal, enam ei pääse pudeliga staadionile, aga natuur vajab ikka pingete maandamist. Kui seda ei saa enam alkoholiga teha, siis tulebki esile agressiivsus ja selline mittenormatiivne käitumine.

Miks siis just ikkagi vutifännidel?

Eks see oli ikka sisseprogrammeeritud eelsoodumus. Mingi isikupära, mis on omane just sellele valdkonnale. Näiteks tennisepublik on hoopis teistsuguste traditsioonidega harjunud. Oma rolli mängivad ka traditsioonid, see käib ka kultuuritaustaga kokku. Meile tuli jalgpall ida poolt, seal on ikka kärakajoomine sellega kokku käinud.

No aga kakeldakse ju ka Inglismaal, Hispaanias – igal pool.

Jalgpallifänn selleks staadionile lähebki, et oma sisemisi pingeid maha reageerida. Härjavõitluses näiteks vaadatakse, kuidas veri voolab ja kumb teisele sarve teeb, kas härg või toreadoor. Inimesel on ürgse loomariigi instinktid sees, kultuurireeglid püüavad neid sordiini alla suruda, aga eks need löövad vahel välja.

Nii et teie arvates ei ole põhjus siis jalgpallis – et see kuidagi eriliselt tooks agressiivsust esile?

Ei, mitte mäng, vaid traditsioonid määravad selle. Kuidas üks või teine mäng on populatsioonis esile kerkinud. Inimesel lähevad pidurid maha, ta elab ennast välja – see kõik käib asja juurde. Aga kas sinna juurde ka tegutsemist toimub, see sõltub juba kultuurikihi paksusest. Kui lubatu-keelatu piirjooned on ähmasemad, siis hakatakse neist üle astuma. Ühiskonna korra eest hoolitsejad hoiavad seda latti.