Teisipäeval esines Postimehes filosoofilise abordivastase avaldusega Helsingi Ülikooli doktorant hr Varro Vooglaid. Teda ajendas oma mõtteid paberile panema Portugali otsus lubada aborte. Vooglaid arvab: "Selle referendumiga ei kaotanud mitte üksnes Portugali rahvas, vaid kogu Euroopa tsivilisatsioon." Vooglaiu arvates ei tohiks rahvas arvamust avaldada sellel teemal, kuidas käituda idanemapandud eluga. Elu on püha, ja rahvas ei tohi seda pühadust solkida. Vooglaid ei ole aborti teinud. Mina olen. Ma arvasin kunagi, et seda ei juhtu kunagi.

Mu elus on olnud musti aegu. Sügavalt süngeid perioode ja ma ei taha sellest eriti rääkida. On olnud meeltesegadust, suitsiide, suitsidaalsust, äkksurma, joomarlust, mõrv, vähki ja siis see üks isiklik abort. Ma tunnen veel mitut inimest, kes on seda teinud. Aga mul pole mingit õigust rääkida teiste kogemustest.

Kui võtta asi kokku lühidalt ja oletada, et sellel ajal, kümmekond aastat tagasi, oleksid Eestis abordid keelatud olnud, siis ma võin väita, et ma oleksin ilmselt sel korral elust rasedana lahkunud. Läinud koos lootega, silme eest must. Hetkel on see muidugi spekulatsioon, puhas oletus, sest läks teisiti. Sest oli võimalik teha abort. Ma ei tea, kuidas abordivastased oleksid mind sundinud sünnitama. Sulgenud vaimuhaiglasse 24h järelevalve alla ja süstinud triiki täis antidepressante. Ja mis siis edasi oleks saanud? Laps käes, now what? Nüüd hakka elama?

Ma ei leia sõnu, kuidas võtta see aeg kokku ühe lausega. Võimalikud on variandid: a) ma elasin seda rängalt üle, b) siiamaani meenub, c) see pani mind elu üle järele mõtlema, pikalt. Veel on palju võimalikke variante, kuid lõplikult sõnadesse panna kõiki neid mõtteid ja emotsioone, mis sellega seotud, mina ei oska. Tundub labane. Tundub kuidagi mõttetu seda üldse sõnades väljendada.

 

Lühidalt kirja panna seda, mis minu otsuse abordi kasuks tingis, ei saa. Ma peaksin alustama väga kaugelt. Liiga paljud inimesed saaksid selle loo käigus haiget. Ma olen elus. Ja ma ei mõtle päevast-päeva elu süngemale poolele, kuigi ma seda ka ei unusta. Mu elus on olnud helgeid aegu. Palju kirkaid ja rõõmuküllaseid päevi, hulk häid inimesi, ilusaid, armsaid ja toredaid. Kõik ei ole alati sünge, kõik ei ole alati helge. Selline on elu.

Kui ma oleksin täna samas situatsioonis kui toona, siis teeksin sama teo uuesti. Kas see tähendab seda, et ma ei kahetse tehtud otsust? Ma ei saa sellele vastata: ei kahetse. Ja ma ei saa sellele vastata, et kahetsen. Selline on elu. Me ei tea, mis meid ees ootab, me saame otsuseid teha antud situatsioonis, püüdes samas otsuste tegemisel valida parema variandi. Parem variant ei pruugi alati tähendada seda, et hundid söönud, lambad terved. Parem variant võib tähendada ennastohverdavat käitumist või valusat kaotust.

Maailmas on väga-väga palju asju, mida tsiviliseeritud inimene tänapäeval idee kohaselt enam tegema ei peaks. Ikka veel sõditakse ning relvastutakse, sest ilma sõjaväeta ei saa end turvaliselt tunda. Sõjad peaks olema keelatud. Suitsetamine tapab. See peaks olema keelatud. Joomine seab ohtu nii joomari kui ka teiste inimeste elu. Alkohol peaks olema keelatud. Inimesed upuvad prügisse, prügi tootmine peaks olema keelatud.

 

Tänapäeva tsivilisatsioon ei toimi enam pelgalt käskudel ja keeldudel. Samas aitab seadusesüsteem kindlasti tsivilisatsioonil paremini toimida. Maailm ei toimi mustvalgelt. Järelkasv või selle puudumine, laste sündimine või selle toimumata jäämine ei ole mitte kunagi lõplikult seadusega reguleeritav. Me räägime siin inimsuhetest ja nende suhete individuaalsusest. Me ei saa luua ühtset inimsuhte mudelit, panna paika, missugused on sellest normist kõrvalekalded ning siis öelda, et erand kinnitab reeglit. Lapsed sünnivad ka siis, kui käib sõda. Ja neid sureb ka rahuajal.

Emotsionaalselt terves ühiskonnas, kogukonnas, kus üks teisest hoolib, seistakse teineteisele toeks ka rasketel hetkedel. Näpuga näitamata, sundimata ja käskimata. Ideaalses maailmas ja täiuslikus ühiskonnas ei tohiks abordiküsimust olemaski olla. Kõik lapsed oleksid alati oodatud, kõik oleksid terved ja heatahtlikud, kõigil oleks koht, kus heameel elada ja toidulaud kaetud. Sellist tsivilisatsiooni planeedil Maa ei leidu. Me ei ela kaugeltki ideaalses paigas, ning me peaksime sellega arvestama.

Kõik ei lähe siin maailmas alati nii, nagu mina soovin. Ma ei ela siin maailmas üksi, peale minu on veel hulk teisi indiviide, igaüks erinev, oma rohkem või vähem isekate arvamuste ja soovidega. Oma elusaatusega. Oma rajaga. Selline on elu.

Loomulikult ei saa aborti lisada rasestumisvastaste vahendite nimekirja. Olen küll kuulnud lugusid sellest, kuidas naised kergekäeliselt seda võimalust iga veidikese aja tagant kasutavad. Võibolla on see linnalegend, võibolla valus reaalsus, see pole mulle teada. Selge on aga see, et keelamise asemel peaks tsiviliseeritud maailmas pigem tegelema nõustamise, soovitamise, abistamisega. Ainult türann keelab, käseb, poob ja laseb. Türanniks võib siinkohal nimetada nii naise, kes regulaarselt abordikliinikut külastab kui ka riigi, kes tal seda teha keelab. Kõik ei ole mustvalge. Selline on elu. Millegipärast ma usun, et reeglina ei peleta naine algavat elu kergekäeliselt. On erandeid. Erand kinnitab reeglit.

Vooglaiule tahaks öelda, et tsivilisastsioon on selle teema juures halvasti valitud sõna. Lapsi kasvatavad ikka ema ja isa, mitte tsivilisatsioon. Seni, kuni meil ei toimi ühiskondlik lastekasvatamine ja ühiskondlik reproduktsioon, otsustavad oma maimikute käekäigu eest siiski indiviidid. Need indiviidid ei ole anonüümsed. Neil on nimi, neil on oma elu, oma mõtted ja tunded. Viimaseid lühidalt kokku võtta on väga keeruline ülesanne. Elu ei ole pelk mehhaaniline organismi eksistents. Elus on värve, kirkaid ja tumedaid, õnne ja leina. Mõnikord on surma kergem taluda kui elu ennast. Selline on elu.