Miski pole püha

Vaata ja loe või kuula ükskõik millist meediakanalit - ja sulle lausa pritsitakse näkku arvamusi, seisukohti, tõekspidamisi, hoiakuid, vaateid - ja kui sa otsekohe nendega ei nõustu, siis oled sa värdjas, friik, pervo, väärakas, imelik, reetur, agent, provokaator, kahtlane või kellegi teenistuses või midagi veel hullemat.

Pole vahet, kas jutt käib venelastest või kinnisvarast või mõnest poliitikust.

Mõtlesin hiljuti, et peaks kirjutama õilsusest. Või dzhentelmenlikkusest. Või rüütellikkusest.

Et, vaikselt-vaikselt, nagu hakata meenutama või tähelepanu juhtima sellele, et me peaksime ikka olema ju nagu justkui Lääne-Euroopa kultuuriruumis. Ja et peale seadustega sätestatud eesõiguste ning juriidiliselt korrektsete lahenduste on selles kultuuris olemas veel ka sellised asjad nagu au, väärikus, halastus, ohvrimeelsus, andestamine, suuremeelsus, kohusetunne, süü, häbi, õilsus, viisakus...

Aga, mida rohkem ja mida edasi meie elu läheb, seda lootusetumana tundub juba selliste asjade meenutamise mõtegi...

Miski pole püha. Isegi mitte edu, raha või kuulsus. Kõik keeravad kõigile. Kõigil peab ühtemoodi sitt olema. Keegi ei tohi tõusta kõrgemale.

Mis see siis on?

Kui see pole orjamentaliteet, kui see pole sügavale juurdunud, kadedusest tulenev võimetus või võimetusest tulenev kadedus (vahet pole), kui see pole viimasest vene ajast jäänud tigedus kõige vastu, mis harjumuspärasest on vähegi erinev - siis, mis see siis tegelikult peaks olema?

Midagi oleks nagu puudu. Aga seda puuduolevat ei tohi nimetada. Sest kohe oleksid sa imelik ju.

Mis see siis on, mis puudub?

Väga lihtne. - Puudub usk, et üldse oleks võimalik miski headus, lunastus, sõprus,  armastus.

Igasugune katse selliste asjade elluäratamiseks lõpeb naeruvääristamise, põlastamise ja irvitamisega.  Iga väikseimgi hea mõte tambitakse surnuks veel enne kui ta jõuab üldse mõju avaldama hakatagi.

Lootust ei ole. Lohutust ei ole.

Tegelikult oleks algatuseks ja kõigepealt vaja lihtsalt leppimist. Rahunemist. Mõistmist. Ära kuulamist. Aru saamist.

Ehk siis lepitust, paratamatuse tunnetamist, et mõned asjad lihtsalt on sellised, nagu nad just on.

Just sellest on kõige rohkem puudus. Ei suudeta leppida, et kellegil on midagi rohkem või teistmoodi. Ei suudeta leppida, et keegi arvab midagi muud.

Leppimine oleks nagu alla andmine, alistumine, põhimõtete reetmine.  Tigetsemine aga seevastu tundub nagu olevat see õige ja mehine hoiak. Lausa püha.

Me ei räägi praegu millestki konkreetsest. Ei saagi. Sest niipea kui miski teema peaks üles tulema, siis tulevad ka kohe arvamused, hoiakud, emotsioonid.

Aga, tagasi tulles. Kas leppimine võib olla tark? Kas tigedus võib olla rumal?

Kuskilt eemalt vaadates, tõepoolest. Aga kohe oma asjade kallale minnes, ei tea...

Aga alles seejärel alles tulevad juba sellised asjad nagu au, väärikus, halastus, ohvrimeelsus, andestamine, suuremeelsus, kohusetunne, süü, häbi, õilsus, viisakus...