Nunnumeeter laes: Albert ei leia armastust

Kui uudistevoos hakkab olema liiga palju karmust, mäsu, agressiivsust ja surma, leiab peagi nende juba tüütuks muutunud rahutusereportaažide seast mõne sellise uudisloo, mis nunnumeetri lakke viskab, kirjutab Fagira D. Morti.

Mõtlesin, et vaatan, mida need prantslased seal Pariisis laamendavad juba neljandat päeva, et mis siis Sarkozy ebameeldivuse ettekäändel on maha põletatud ja palju pariislasi pokri pistetud. Esimesena avasin BBC uudisteportaali ja esiküljel köitis tähelepanu kõige rohkem hoopis lugu albatross

Albertist

, kes ei suuda kuidagi armastust leida. Albert on tänaseks arvatavasti 47-aastane, teda on nähtud Šotimaa rannikualadel lendamas juba 40 aastat ja kohalikud on päris kindlad, et tegemist on sama linnuga, kuna Albert on lind, kes on pea kogu elu veetnud albatrosside tavapärasest levialast eemal. Normaalsed albatrossid nimelt pesitsevad peamiselt Argentiina külje all, mis on Šotimaast ikka väga kaugel. Üksildase albatrossi armuhüüded sinnamaani ei ulatu. Albert võib vabalt elada 70-aastaseks, see on albatrossidele täiesti tavaline eluiga. Selline teade siis. Mis Albertist edasi saab, kas keegi kavatseb talle pruudi otsida või lastakse vaesel albatrossil armuvalus edasi piinelda, seda ei tea. Aga nunnumeeter läks kohe põhja. Meenus kuulus Saksamaa luik, kes on armunud plastmassist luigekujulisse järvepaati ja ujub sellel truult kannul juba mitu aastat.

Vaatasin, mida pakuvad nunnulugudena tänased suured kohalikud ajalehed. Postimehes on selleks lugu Arnold Rüütli sünnipäevast, kahjuks küll pigem refereering “Meie Maast” kui oma produtseeritud artikkel. Eesti Päevalehest otsisin küll, kuid ei suutnud ühtegi artiklit tembeldada sildiga: ‘näe-kui-armas’. SL Õhtulehes on nunnulugu aga täiesti esindatud, küll samuti refereering, sedapuhku ajalehest “Oma Maa” - Kaali järve imepuust.

Sellised nunnulood kõrvalistel teemadel aitavad  peletada uudisväsimust. Kui seoses mingi eriti olulise sündmusega ühte teemat aina nämmutatakse ja ruunatakse iga nurga alt, siis tekib küllastus ja tahaks sekka midagi muud. Kaua sa ikka sama suppi üles soojendad ja helbid. Meie kohalikus meedias on küll ajakirjanikke, kes suudavad end kokku võttes kirjutada heal tasemel ‘kõvu’ lugusid, pehmete osas laiutab aga lamedus. Need on enamasti visatud ülejala, lihtsalt ruumitäiteks.

Mul on hästi meeles üks artikkel, mida lugesin möödunud aastal Helsingin Sanomatest. See lugu pajatas mehest, kes oli oma korteris surnud aastaid enne kui tema mumifitseerunud laip sealt leiti. Ajakirjanik oli vaevaks võtnud üles otsida mehe endine elukaaslane, viimane sõbratar, saada infot tema lapsepõlve ja vanemate kohta, ta kirjutas tundmatuna elanud ja üksinduses surnud muumiast kümme aastat hiljem suurepärase portreeloo. Hoolimata karmist teemast oli see lugu juba ise nii hea, et mõjus nunnumeetrile. See artikkel iseenesest oli otsekui  heastus sellele et vaene üksik mees muumiana oma kodus lamas, ilma, et ükski elus hing oleks tema vastu huvi tundnud.

Ma tahaksin näha rohkem selliseid lugusid, selliseid, mis on meeles veel aasta pärast, ja mis on positiivses võtmes. Ma tahaks et üksainuke teema ei uputaks kõiki uudiseid nii, etmuudele teemadele ruumi ei jätku. Ma tahan täiesti harilikust ajalehest leida lisaks mõrvadele, politseikroonikale, päevavalgust kartvate tegude paljastamisele ja afääridele ka midagi helget. Ma ei mõtle naisteajakirjade roosamannalugusid, ma mõtlen igapäevast tasemel pehmet lugu.

Albatross Albert jääb mulle kindlasti meelde.