ÕHUS: Sõnal on jõud
Sõna, mis riivas jutu sees silma, oli “eneseteenindus”.
Haridustöötajatele on see termin ennekõike tööriist, millega lapse arengut mõõta ja kuskile tabelisse linnukesi teha: oskab ise peput pühkida, oskab ise süüa jne. See on tema jaoks samavõrd tähendustühi nagu hooldushaigla personalile “mähkmering”, aga minu peas hakkas keerlema jabur sketš lapse igahommikusest sisekõnest:
“Ole nii lahke ja ulata mulle püksid, palun, ma paneksin ennast riidesse.”
“Aga palun! Äkki soovid siiski enne WCs ära käia?”
“Aitäh pakkumast! Miks ka mitte.”
“Kas teen voodi ka kohe üles?”
“Loomulikult! Tõeliselt meeldiv eneseteenindus!”
“Kas oleme nüüd valmis sööma minema?” jne.
Ärge hakake rääkima, et kõik on kena ja ma närin siin tühjavõitu toimetuses tähte. Kui inimene taandatakse ametnike sõnavaras süsteemi mõõdetavaks mutrikeseks, siis ei ole kõik kena. Asi ei ole ainult kantseliidis. Sõnal on jõud. Ja kui me räägime tõsimeeli mudilaste “eneseteenindusest”, siis me oleme vaikimisi juba alla kirjutanud totaalsele klienditeeninduse mõttemallile, andnud talle (ja tema vanematele) volitused nõuda oma õigusi ja “paremat teenindust” igal pool ja igal ajal.
Eesti Lastevanemate Liidu koolitusjuht Kristiine Vahtramäe on laste väärtuskasvatuse teemadel arvanud järgmist: “Kui soovime suurepärasid TÜRANNE, siis piisab heast teenindusest: anna lapsele kõik, et TAL oleks hea!” Definitsiooni järgi on teenindus kliendi vajaduste (probleemi) tuvastamine ja rahuldamine (lahendamine) klienditeenindaja poolt.
Kafkale see meeldiks. Aga sulle?
