Vallo Kruuser

Põrkasin tänaval kokku ammuse tuttavaga. “Töötad ikka endisel kohal?” pärisin. “Jaa,” vastas ta, “kahjuks küll.” Vana võidusõiduhobune tundus väsinud.

Jube nõmedaks on kõik seal muutunud, kurtis mees. Pikki aastaid samas firmas töötanud inimesel muutub amet justkui osaks tema identiteedist, nii et ei kujutagi ette teda mingit muud tööd tegemas. Niikuinii on praegu rasked ajad, ja nüüd on ülemus ka täitsa ära pööranud, kirjeldas tuttav oma naisülemust, kes kiusab, kuis vähegi oskab.

Ah et ahistab, mõistatasin mina.

“Ei ole seal midagi seksuaalset, lihtsalt väiklane närimine, salvavad kommentaarid, lõunasöögile kulunud minutite lugemine, mingid ebaloogilised ülesanded. Näiteks täna koosolekul käskis ülemus mul millegipärast laua teise otsa istuda.” Kõik justkui pisiasjad, kõlavad napakalt, kui võõrale rääkima hakata, aga kunagisest tööõhinast on saanud vastik sund.

“Kõige hullem on see,” jätkas mees, “et mulle hakkab tunduma, et hoopis minul on midagi viga. Äkki olengi paranoik? Äkki ma tunnen valesti? Äkki on see kõik minu haiglane fantaasia, valesti arusaamine? Äkki peaksin rohkem pingutama, ületunde tegema, parem suhtleja olema?”

“Ei,” vastasin mina, “sinu tunded ei peta sind. Kui tunned end ebamugavalt, siis on see sinu tunne ja keegi ei saa sulle ette kirjutada, millised neist on õiged või valed, lubatud või keelatud. Tunded ei peta kunagi.”

Vaimne vägivald, kuhu alla kuulub ka mõiste töökiusamine, on salakaval tapariist. Võrreldes füüsilise vägivallaga on vaimne laamendamine raskesti märgatav-mõõdetav. Neid sinikaid ja marrastusi juba traumapunkti registreerima ei lähe. Kui kiusaja eksib kiusamishoos mõne seaduse vastu, on lihtne kaevata Tööinspektsiooni, aga psühhoterror asub enamasti väljaspool seadusi.

Definitsioon ütleb, et kiusamise all mõistetakse seda, kui inimest koheldakse korduvalt ebameeldival või alandaval viisil ja inimesel on selle vastu ennast raske kaitsta. Siia alla kuuluvad liiga suur, aga ka liiga väike töökoormus; ebamõistlikud tähtajad, segaselt püstitatud ülesanded ja ebaselged juhtimisliinid, see, kui hästi tehtud tööd ei tunnustata, kui puudub võimalus kaebusi esitada jne. Tööstressi-uuringud näitavad, et suurem osa kirjeldatud kiusamisjuhtudest leiabki aset põhiliselt otsese ülemuse poolt.

Psühholoogiaõpikud pakuvad lahenduseks avameelset jutuajamist. Reaalses elus töötab see harva. Tõenäoliselt vaatab kiusaja sulle suurte süütute silmadega otsa ja paneb sind end veel lollimalt tundma.

Vägivald – ka vaimne – on alati jõudemonstratsioon. Sellega kaasneb ohvrikäitumine. Vägivallatseja jumaldab ohvrikäitumist, sellest ta toitubki. Niisiis – mida rohkem sa püüad tema meele järgi olla, mida rohkem sa püüad aimata, millega tema heatahtlikkust ära teenida, seda vähem see sul õnnestub.

Ekspertide väitel sõltub inimese õnne tajumise võime 50 protsenti geneetilistest, kaasasündinud omadustest; 10 protsenti sellest, kui palju me teenime, kus elame, kuidas on meile tervist antud. Jääb järele veel 40 protsenti, mis allub meie oma kontrollile, võimele oma soove täita.

William Golding iseloomustab raamatus “Vaba langemine” üht tegelast: ta “ei elanud, vaid talus elu”.

Suurem osa meist pole kuigi osavad õigel ajal valest kohast jalga laskma. Kui vähegi võimalik, eelistab inimene olukorra muutmise asemel selle väljakannatamist. Me jätkame kinni hoidmist seal, kus peaks ammu lahti laskma: kleepume halva töökoha külge, takerdume suhetesse, mis teevad meid õnnetuks, või tammume mingi kuramuse supermarketi lohisevas järjekorras mingi kuramuse liimituubi või jogurtitopsi pärast. Ei tasu vaeva! Elu on liiga lühike selleks, et raisata seda mõttetutele inimestele ja mõttetutele olukordadele. Majandusinimeste termin kuluefektiivsus sobib hästi ka psühholoogidele. “Tuleb ikka kaaluda, kuhu sa ennast investeerid ja mille nimel talud rumalat ülemust,” õpetasin vana tuttavat ja kepsutasin rõõmsalt oma tööpostile.