Öös on asju
Ilma taskulambita oled tõsises hädas, soome turist täitsa kuseessa. Krimitoimetaja teab kinnitada, et õitsema on löönud tänavakuritegevus. Mu poeg kirjeldas Levikast koju saabumise seiklust: taksojuht mörises palve peale taksomeeter algusse keelata midagi ebamäärast ja ei tahtnud klienti taksost välja lasta. Kui tal õnnestus valgusfoori taga välja hüpata, üritas taksojuht teda mööda pimedat Viru tänavat jälitada.
Milline süžee kadunud Mati Undile. Just äsja mängiti Kirjanike maja saalis tema teksti „Räägivad". Selles loospõimuvad pimedus, taksojuht, hirm ja kommunikatsiooniprobleemid üheks suureks kleepuvaks klombiks, mida enam lahti ei aruta. Tema romaanis „Öös on asju" on juttu ka inimsööjast, kelle naise mälestused meil just ilmusid.
Õudseks kisub meie elu, kas teile ei tundu.
Tegelikult on selle pimendamisega ikka midagi valesti. See paistab olevat pigem psüühilise mõjutamise vahend kui kokkuhoid. Kõneleme ju tagasilangusest halvemal juhul 2005. aasta (palga ja SKP) tasemele, aga tollal ei tahtnud keegi pimendada. Ka 1995. aastal ei pimendatud. Liiatigi veel Tallinnas, mis meie linnapea kinnitusel peaks olema targemini majandatud kui kogu ülejäänud riik.
„Koju nüüd sest öös on asju // mille külge tark ei puutu," kirjutas Heiti Talvik oma „Õhtulaulus". Sedagi luuletust saab nüüd Draamatetri lavalt kuulda. Pea see komandanditund ei tule.
