Päev, mil Eesti kohtus Aafrikaga
Portugali diktatuur rajanes katoliku kirikul, Eesti elas aga nõukogude ikke all. Teine suur erinevus: Portugal kaotas tohutu impeeriumi, mis ulatus Timorini Austraalia ligidal. 1971. aastal sündinud portugali põnni jaoks olid need aastad segased ja müstilised.
Vähem kui kahe või kolme aastaga tuli Portugali umbes miljon põgenikku Guinea-Bissaust, Angolast, Mosambiigist, Cabo Verdest, São Tomé e Príncipe´st, Indiast, Timorist ja teistest kaugetest piirkondadest. Nad tulid Lissaboni, eks-impeeriumi pealinna. Mu kodulinn pidi piltlikult ühe ööga alla neelama 10 protsenti Portugali rahvastikust.
Üsna kiiresti said need „võõrportugaalased" hüüdnime "Retornados" - sõnast "retorno", mis nagu inglise keeles „return" tähendab naasmist. 5-aastase poisi jaoks olid need portugaalased hirmuäratavad. Troopilised. Uimased. Päiksest põlenud. Praktilised ja ettevõtlikumad. Sõnaga - üsna erinevad. Iga kord, kui üks neist vaatevälja ilmus, peitsin end oma vanemate voodi alla.
Vaene mina: ma ei saa siiani aru, miks sõna
"retornado" hirmutas mind nii väga. See tähendas minu jaoks
midagi mustlase ja UFO vahepealset. Imelik, kuid nii see oli.
30 aastat hiljem...
See aprillimälestus on väga ere. Berliinis oli peaaegu täiuslik päev. Kevad möllas ja teletorn ("Fernsehturm") tundus palju kõrgem ja palju vähem sotsialistlikum kui ta tegelikult on.
Mitte vabaõhuturu külastamine oli suurepärane kogemus. Need vanad Nürnbergi kaardid on geograafiahuvilistele tõeline varandus. Siis Helmut Newtoni baar. Norman Foster andis ülejäänud positiivse laengu oma hämmastava klaaskupliga Reichstagil. Päikeseloojang viimasel korrusel vaatega Brandenburgi väravatele oli kirss koogi otsas.
Õhtusöögi aeg. Fotograaf ja mina suundusime Ballhausi, ühte paljudest Berlin-Mitte asutustest. See on see „mitteametlik" koht, kuhu kogunevad nostalgilised juuksurid kohtuma post-modernsete boheemlastega. Koht, kus underground bändid Dresdenist mängivad Marlene Dietrichit.
Kahjuks polnud seal vaba lauda. See ei olnudki nii halb: meid päästis üks kohalik perekond. Ma sattusin istuma Bettina kõrvale, kes osutus kolme lapse emaks ja pühendunud ajaloolaseks.
"Niisiis, te olete Düsseldorfist, kas pole?" küsisin talt, maitstes Kroaatia pizzat.
"Ei, ma ainult sündisin Düsseldorfis," vastas ta kohe. Ta tundis olevat solvunud. „Ma olen Baltikumist."
Selle koha peal sattusin pisut segadusse, pean tunnistama.
- "Sorry?"
- "Kogu mu perekond on Baltikumist.
- "Hmmm..."
- „Kuid te olete sakslased?"
- „Jah, sada protsenti. Me elasime vanasti suurtes lossides. 20ndatel, pärast Esimest Maailmasõda, kaotasime kõik..."
- "Hmmm..."
- „Kuid meie süda on ikka seal. Minu perekond elas seal, kus tänapäeval on Läti ja Eesti. Elasime seal rohkem kui 700 aastat... Me pärineme sealt!"
Laval tegi Dresdeni laulja endiselt järgi Dietrichit. Kuid mina tundsin soovi oma vanemate voodi alla pugeda...
