Pagunid ei vabasta südametunnistusest
Kirjutasin Ekspressis mitme aasta jooksul Eesti kõrbeluurajate saatusest ning nende üksuse juhist Rene Toomsest. See on dramaatiline lugu, kus kaaludele on seatud ühelt poolt inimelud ja teiselt poolt bürokraatlikud reeglid.
Skandaalne lugu sai alguse 14. aprillil 2009 avaldatud Kapo aastaraamatust, mis süüdistas Afganistanis Kandahari õhuväebaasis ESTHUMINT-2 üksuse ülemana teeninud kaitseväe ohvitser Rene Toomset salastamata e-posti kaudu salastatud informatsiooni edastamises isikule, kellel ei olnud riigisaladusele juurdepääsu õigust. Samuti olevat ta võimaldanud oma hooletuse tõttu kõrvalisel isikul tutvuda salastatud dokumendiga. Sõjaväepolitsei leidis, et süüdistused on alusetud, kuid kapo jätkas võimalikku riigisaladuse lekitamist.
Tõlgin selle jutu tavaliste inimeste keelde: Toomse teatas ühe USA abiorganisatsiooni liikmetele, et neid kavatseb rünnata Al Qaeda terrorist ning inimesed peaksid kiiresti lahkuma. Nad tegid seda ja elud said päästetud. Süüdistuse teine punkt arusaadavas keeles - ajakirjanik luusis ringi mööda väeosa, nägi kusagil seina peal salajast käskkirja ja kirjutas sellest oma blogis. Polegi täpselt teada, kus ta seda paberit nägi, kuid Toomsest oli juba tehtud patuoinas.
Seda protsessi ei õnnestunud siiski alustada. Toomse kaitsjal Raul Otsal ei olnud riigisaladuse luba ning ta ei soovinud läbida selleks vajalikku julgeolekukontrolli. Nii kaitsepolitsei kui prokuratuur pakkusid tungivalt Toomsele teist kaitsjat, kellel oleks luba olemas. Toomse keeldus. Toomse kaitse toetus Euroopa Inimõiguste Konventsioonile, mis lubab inimesel ise endale sobiva kaitsja valida. Sellise nutika taktika vastu ei saanud isegi riigiprokuratuur ning neil ei jäänud muud üle kui möödunud reedel lõpetada Toomse aastaid kestnud praadimine. Kriminaalmenetlus lõpetati.
Eesti Ekspress avaldab täna mõnevõrra lühendatult Rene Toomse enda poolt kirjutatud pihtimuse, mille ta riputas 2006. aasta juunis www.mil.ee võrguleheküljele. Lugege seda jahmatama panevat lugu lk .... Ohvitseri korrektsusega kirjeldab Toomse sündmusi, mis viisid tema üksuse missioonilt kõrvaldamise ja talle endale süüdistuse esitamiseni. Nagu ta ise ütleb: "Tere tulemast reaalsesse Kafka „Protsessi"!" Sellest tekstist olid väga tõenäoliselt teadlikud kõik asjaga seotud kõrgemad ametiisikud Eestis: kaitseväe juhataja, kaitsepolitsei peadirektor ja kaitseminister. See oli avalik saladus, millest aga keegi rääkida ei tahtnud. Kapten Rene Toomse oli kuum kartul, mida loobiti peost pihku, kuid mis ei mõelnudki jahtuda.
Toomse esitab meile tänapäeva sõjaväelase eksistentsiaalse dilemma: kui tsiviilisikute elude päästmiseks on vaid loetud hetked, kas siis päästa inimesed ja riskida kohtu alla sattumisega või järgida reegleid, oodata selleks kõrgemalt poolt luba ning lasta inimestel hukkuda? Toomse valis päästmise…
Keegi peaks Toomse ees talle tekitatud kannatuste eest vabandama. Kas ma eksin, kui arvan, et nii kaitsepolitsei, prokuratuur kui kaitsevägi teevad näo, et midagi pole juhtunud, et kolm aastat mahakriipsutatud elu on Eesti Vabariigi kaitseväes midagi nii tavalist, et sellest ei tasu rääkidagi?
