Paljukiidetud e-Eesti kui virtuaalne seks
Hiljaaegu käis Eesti delegatsioon Jaapanis meie e-saavutusi tutvustamas. Sealne huvi oli suur ja peatselt oli Jaapani riikliku telekanali NHK võttegrupp siin. Jutuajamised nendega näitasid üsna selgelt kätte tendentsi meie keeles ja meeles, millest rääkis juba Courtenay.
Oleme e-ga juba nii harjunud, et räägime e-politseist, e-valitsusest, e-riigist, e-koolist, e-tervisest ning seda loetelu võiks üsna pikalt jätkata. Siin on aga peidus õige mitu üsna olulist ohtu.
Esiteks, kui vahendist saab eesmärk omaette. Kõikvõimalikud IT lahendused on vahenditena suurepärased - nad võimaldavad kokku hoida (mitte ise ei hoia) aega, raha, närve ja palju muudki. Samas on oht, et kui neist vahenditest saavad ühel hetkel eesmärgid, on asi pea peal, rääkimata sellest, et vahend saab vahendiks alles eesmärgi suhtes.
Oluliseks muutub e-valitsuse e-side, millest samas ei sõltu ju mingilgi määral reaalse valitsuse tehtud otsuse sisu ja kvaliteet. Rääkides kogu aeg e-tervisest, võib andmeside olla lairibas, ülikiire ja kõikehaarav, kuid reaalne tervis võib järele anda ja inimene surra - ehkki samas kajastub aruandluses vaid too „e-tervis", millega kõik nagu korras näikse olevat: isegi surm sai sisestatud! E- lairiba, mis katab kõike ja kõike on ennekõike siiski e-tegelaste äri ja ega kedagi ei huvitagi, mida selle lairibaga peale hakatakse. Sama on ju tehtud TV-ga - tahad edasi vaadata - maksa! ja see ongi kogu idee ja hoolitsus vaataja kvaliteedieelistuste eest ei huvita kedagi. See on ju sama, nagu teatataks, et kui tahad raadiot edasi kuulata - siis saad seda alates homsest suurepärases ja kvaliteetses infrahelis ning hoolitsus sinu kõrvade ja kuulmise eest maksab ja mono Sony"sang" on edaspidi ilma superboksita keelatud.
Rahastatakse e-kooli, kuid raha läheb mitte reaalse õppe korraldamiseks ja sisustamiseks, vaid e-aruandluse söödavaks muutmiseks (sealjuures mitte inimesele, vaid mingile teisele andmesüsteemile). Reaalsus taganeb meelest nii mõisteliselt kui ka arusaadavuselt.
Teisisõnu: reaalsus taganeb, tegelik tunne hääbub ja asendub e-armastuse (virtuaalse seksi näiteks) või krüpteeritud SMS-iga. Fakt on, et mida rohkem tuleb kõikvõimalikke suhtlemise vahendeid ja e-lahendusi, seda väiksemaks jääb tegeliku suhtlemise hulk ja seegi asendub pikaldasi kohtlemisega. Iseenesest on ju tore ja isegi tasuvamgi pidada näiteks e-pulmi, mis tähendab e-rõõmu ja e-külalisi, kes naudivad tetristena nende taldrikutesse langevaid e-delikatesse ja klaasidesse voolavat purju mittetegevat e-alkoholi. Kui see aga jõuku rahuldab, on kõik korras ja selleni tulekski rahvas viia ja saada taasvalitud.
Mainisin keeleteadlasi mitte juhuslikult, sest teadmine selle kohta, et kõigepealt väheneb sõna kasutus, siis see kaob ja on vaid aja küsimus, mil hävib ka selle terminiga tähistatud arusaam või paradigma. E-valimised on juba praegu muutumas eesmärgiks omaette ja selle valimisprotseduuri tegelik sisu - mandaadi andmine kellelegi, kes sinu eest hoolitsema, sinu huvide eest seisma ja sind järgneval perioodil teenima volitatakse - on juba praegu sisuliselt hajunud või vähemalt hägustunud. E-asjaajamine on ühelt poolt mugav ja kiire, teisalt on aga loodud süsteem, kus inimene on juba teisejärguline ja muuhulgas igasugusest vastutusest prii. „Saatke meile meil ja me vaatame..." ja üsna iseenesestmõistetavana tundub valesti saadetud arve puhul vabandus (kui see muidugi tuleb), et „aga mul arvuti näitas...".
Ka jaapanlased ei saanud aru, miks see vahendite kategooria on tõstetud vaat et sakraalse eesmärgi staatusesse, tuues kaasa selle, et inimeste elu on asendumas mingi e-eluga, mis omakorda on hakanud oma ning iseseisvat, sealjuures kõikeneelavat rolli mängima. Samas on aga olemas võimalus, et võib-olla on tõesti parem reaalse elu eest, kui see enam rahuldavaks ei osutu, peitu pugeda just e-sse, seada sisse mitte inim-, vaid e-suhted ja lasta end operatsioonisüsteemidel e-kalmistule lohistada? Nii on e-inimest ülimalt lihtne, ja mis eriti tähtis, anonüümselt, juhtida ning temaga manipuleerida, see on aga juba midagi!
