Parem koledast ilusasti kui ilusast koledasti
9. november, 2007. Lõpukorral on iga-aastane Kirjanike
Liidu korraldatud tuur, kus neljaliikmelised kirjanike-ekipaažid
mööda Eestit ringi rändavad ja raamatukogudes-koolides
lugejatega kohtuvad. Minu seltskonnas on Tartu vaimu elav ilmum, teeneline
boheem ja poeet Hannes Varblane; Kopli liinidel karastunud, viina-, male- ja
spordilemb rajukirjanik Tarmo Teder ja luuletaja ning kirjandusteadlane,
Tallinna ülikooli õppejõud Toomas Liiv.
Meie
autojuhiks on muhe ja rahulik tädi Aita, kellest
“Pealtnägija” kunagi arvas, et ta peab ratastel
lõbumaja – hüpotees, mis Aitat siiani imestama ja naerma
paneb. Auto esipaneelil hüplevad lepatriinud, karvapallikesed ja muu
sibru-säbru, kõik armsasti erkpunane, nagu ka Aita suu ja sall
– tõeline kontrast eesti hilissügisesele maastikule.
Algas kõik Alastkivil, kus esinesime abituuriumile
– see oli kõige ametlikum ja akadeemilisem kohtumine – tunne
oli nagu aktusel. Sõime koolisööklas ühepajatoitu ja
piimakisselli moosiga.
Edasi kulges ränd (muidugi külapoe
juures peatudes) Elvasse. Toomas Liiv hingas kahe sõõrmega Elva
õhku ja meenutas oma tudengipõlve – et tollal polnud Elva
nõnda kafkalik, ilma ühegi inimhingeta tänavail. Ka
raamatukogus tervitas meid ainult kümne inimhinge ringis – huvitav,
kas see sümboliseerib vähest huvi kirjanduse vastu või
hõredat inimasustust.
Lugesime oma proosat ja luuletusi,
kõikusin une ja ärkveleoleku piiril. Korraga kuulen: Toomas Liiv
võrdleb Hruštšovi Jeesusega! Kuulan täpsemalt:
kommunism ja kristlus mõlemad kuulutasid võrdsust, Pauluse
kirjad, ja-jaa, praegu ei tohi nõukaajast üldse positiivselt
rääkida... Elva publiku näol on imetlev ilme. See ilme ehmatab,
seepärast katkestan Liivi ebaviisakalt: olgu, Hruštšovi aeg
tõi kaasa suurema vabaduse, aga kuidas sa saad kavalat
küünikut ja Ukraina näljahäda korraldajat võrrelda
suure humanistiga? Ei saa ju nagu? Või ei saa mina naljast aru?
Tarmo Teder ärkab oma unest ja juhib teema ohutusse
ühemeelsesse sfääri – küll ikka kirjanike elu on
Eestis raske, et täiskohaga kirjanik pole meil võimalik olla ja
osalt on see isegi paratamatu....
Järgmine
päev algab Adavere mõisahoones asuva kooli-raamatukogu
külastusega. Esirinnas on hiljuti ilmunud väärtkirjandus
à la Tzvetan Todorovi koostatud Marina Tsvetajeva elulugu ja uus raamat
Betti Alverist, mitte Kroonika ja Just – kiidame nii raamatukogutädi
kui meile pakutud kookide maitset. Hannes Varblane räägib, kuidas
poeg tema peale pahandas, kui ta kogemata poja kingad jalga pani. Varblane oli
siis pojale öelnud: “Mina võisin ju päev otsa sinu
kingadega käia ja see pole midagi. Aga sina pead minu poolt antud
geneetilist koodi kandma kogu elu!”
Saal on puupüsti
rahvast täis, nii noori kui vanu. Adaveres näib nii kirjandushuvi kui
inimasustus olevat tihkem kui Elvas.
Armas raamatukoguhoidja on
kõik kenasti ette valmistanud – iga kirjaniku ees on trükitud
leht soovitavate teemadega, näiteks: kirjandus – kas vajadus
või kohustus? Selle küsimuse peale pöördub Varblane nii
Adavere kui kogu muu maailma tärkavate kirjanike poole: “Kui saate,
minge naistesse. Kui saate, jooge end täis. Kui saate, minge kinno. Alles
siis, kui te kuidagi muud moodi ei saa, hakake kirjutama.”
Meeleolu on helge; mina, Varblane ja Liiv loeme kõik katkendeid, mida
võiks nimetada romantiliseks. Siis on järg Tarmo Te
deri käes. Hallimustakirju habe kikkis, hakkab Teder lugema:
Kuiva maikuu öös
Oma kusega kastan
Vana kirsipuud
Õitseajal nüüd
Ei sa enam aru saa
On ta ploom
või kirss.
Publik kuulab pühalikult. Ainult teises reas
olevad teismelised poisid itsitavad. Teder jätkab:
Päevi
kusedes
Vastu tüvesid olen
Ilma kõikunud
Mu suur
õlleneel
Paisutab terve mandri
Merre kusema.
Publik
on endiselt tõsine. Tederi vali bariton kajab vastu iidseid
mõisaseinu:
Siin laiuskraadil
On elu kuratlikult
Ennast hävitav.
Haikud on lõppenud, publik hingab
kergendatult.
Meenub Thomas Vinterbergi film
“Pidusöök”, kus poeg süüdistab oma isa
seksuaalses kuritarvituses ja pidusöögil osalejaist ei tee keegi
selle peale teist nägugi. Klaasid kõlksuvad turvaliselt, elu
läheb edasi.
Jõuame Jõgevale.
Mina ja Aita, kained naised, heidame pilgu tagaistmele, kus juba mõnda
aega on vanemate kirjanikuhärradega seltsinud 8kraadine Bock ja vested
Sass Müllerist – näiteks, et kuigi Sass on peaaegu pime, siis
ära peidetud alkoholi leiab ta alati üles.
Raamatukogu
saalis on süüdatud küünlad, ringikujuliselt sätitud
toolidel istuvad pühapäevariietes pedagoogid ja pensionärid,
raamatukoguhoidjad pakuvad kohvi ja imehead, rohke või, suhkru ja munaga
valmistatud kohupiimakooki. Kohal on ka soliidses ülikonnas linnapea,
üks vähestest meessoo esindajaist.
Voodi päitsis
seisval ümarlaual võdisevad lõokannused savivaasis, mille
kõrval väriseb samas taktis poolik viinapudel. Üle linnuvidina
kostub ohkimist, ina ja oigeid. Pool-alasti turjakas mees on kahe käega
tugevasti ümber palja naise klammerdunud ja sõtkub reformvoodil oma
kallimat. Mehe musklis persekannikad jõnksutavad tihkelt koos, loeb
Teder katkendit oma valmivast romaanist. Tegevus toimub ajal, mil
Hruštšov-Jeesus juba režiimi lõdvendanud oli.
Kampsunite ja viigipükstega mammid tunnevad ennast ebamugavalt.
Suunurgad tukslevad, pilgud ekslevad. Paar tädi naeratavad viisakalt, aga
miskipärast jääb mulje, et nad tahaksid olla kusagil mujal.
Teder loeb edasi: Päitsi rõhub vastu ümmargust lauda ja naise
kõrist vallanduvad hõbedased ülemtoonid. Mörisev mees
sõtkub nagu hullunud pull. Kuuldub lirtsumist ja nahkade laksumist.
Aita vaatab Tederit budistliku kaastundega, Jõgeva rahvas vaatab
aga lakke või kaugusse.
Linnapea köhatab,
päästes saali vaikusest: “Ei tea, miks tänapäeva
Eesti kirjanikud nii masendavatest asjadest kirjutama peavad? Elu on niigi
masendav, kirjandus võiks ju pakkuda lohutust.”
Teder
vastab: “ Parem kirjutada koledatest asjadest ilusti kui ilusatest
asjadest koledasti.”
Mõelgem selle üle.
Kirjandustuur IV, 6–9. november, 2007
Viljandimaa, Valgamaa – Jan Kaus, Doris Kareva, Maarja Kangro, Indrek Koff, Maire Liivamets
Põlvamaa, Võrumaa – Karl-Martin Sinijärv,
Kivisildnik, Indrek Hirv, Teet Kallas
Hiiumaa, Läänemaa – Diana Leesalu, Eia Uus, Kaarel B. Väljamäe
Tartumaa, Jõgevamaa – Tarmo Teder, Hannes Varblane, Kadri Kõusaar, Toomas Liiv
Raplamaa – Berk Vaher, Piret Bristol,
Jüri Kaldmaa, Heiki Vilep
Järvamaa – Berk Vaher, Piret Bristol, Mathura, Kristiina Ehin
Lääne- ja Ida-Virumaa – Jürgen Rooste, fs,
Igor Kotjuh, Mihkel Kaevats