Parem pank kõigile!
Nii ongi täna Eestis vaid 16 protsenti neid inimesi, kel pangaarve puudub - kaks korda vähem kui Ida-Euroopas keskmiselt. Ettevõtjad tegid omal ajal kõiki panka ajades ühe ühiskonnale meelepärase teo - täitsa tasuta seejuures, polnud siis veel kombeks iga pisisasja jaoks avaliku sektori tuge otsida.
Pangandus on tänapäeval infrastruktuuriteenus nagu rongisõit, igaühel peaks sellele mõõduka tasu eest õigus olema. Kättesaadav ja mõistlike tingimustega laen on tänapäeva Euroopas inimõigus. Mõnel pool on pangad koos ja vabal tahtel kohustunud pakkuma pangateenust ka riigi kehvemates piirkondades, leppima väiksemate laenulepingute puhul väiksemate teenustasudega ja üldse vaeva nägema, et pangas käiksid ka kõik need ühiskonnagrupid, kes võiksid vajada sotsiaalset tuge tänapäeva ühiskonna finessidega toimetulekuks. Mõni inimene ju pelgab omaenda oskamatust, kehva riiet ja kõhna rahakotti pangatibidele näidata. Euroopas on panku, kes ei luba laenulõksu jäänud inimestel tõpeoolest enam isegi ülekandeid sooritada. Kuid palju enam on neid, kes lihtsalt ei tee midagi, et vähem jõukaid oma klientideks meelitada. Nii polegi sellel, kellel on isegi väheke sääste, alati julgust pangas hoiust avada, sest kunagi on talle seal läikiva põrandaga majas ülevalt alla vaadatud. Ammugi ei tihka nad küsida laenu. Selliste kodanike säästud on tallel sokisääres, kust neid on kerge varastada, ja laenu saavad nad samuti sealt, kus neid tegelikult röövitakse.
Vähem innovatiivses Euroopas on kahtlemata oma illegaalne laenuturg, aga Eestis võib ju teha seaduslikult piiks ja raha tuleb. Pärast võib inimene end leida mitte ainult rahata, vaid ka selle väikese varata, mis tal enne juhtus olemas olema. Must nimekiri ja kõik sinna juurde kuuluv - ega sellisest inimesest pankade jaoks niipea elulooma saagi. Nii võib karta, et Eestis hakkab pangandusest kui infrastruktuuriteenusest eemalejääjate hulk epideemiliselt kasvama. Kas või söögiraha hoidmiseks jäävad need inimesed jälgitavatest rahakanalitest kõrvale. Niisugust töötajat on kerge lollitada, jätta talle palk maksmata või maksta mustalt. Ongi inimene arstiabist, pensioniõigusest ja muust töötaja ametliku staatusega kaasnevast ilma nagu naksti. Lääne-Euroopa riigid tegelevad sageli riigi toel selliste kodanike legaalsel pinnal (ja pangas!) hoidmisega.
90. aastatel arvasime, et Eestis ei tule aidsiepideemiat. Sms-laenude tingimused on nii halvad, et nendega seotud risk tundus olematu - otsi lolli, kes neid võtaks... Maha magasime, vist just sellepärast, et ei märganud: meie hulgas on palju kohmetuid. Me ei pannud tähele - kuigi pangad andsid mingil hetkel väikelaene üsna kergelt, oli ilmselt ka meil nagu kõikjal mujal nii kolm korda rohkem neid inimesi, kes arvasid, et nad pangalt laenu ei saa, kui neid, kes tegelikult laenu poleks saanud. Mitte ainult kodanik pole loll olnud, et sms-laenu võttis. Me teised ka. Oleks pidanud otsima valimislubaduste hulgast lubadusi mitte ainult paremast palgast, vaid ka paremast pangast.
Väikese riikliku utsitamise toel teevad Lääne-Euroopas kommertspangad heal meelel koostööd organisatsioonidega, kelle eesmärk on jõuda rahapakkumisega iga kodanikuni, teda ka vastavalt harides. Tavaliselt on need kasumit mittetaotlevad NGOd, vahel ka riigi toetatud, aga vahel isegi kommertspankade spondeeritud. Ärme siis nüüd jälle maha maga - väikese sissetulekuga kodanik, isegi hetkel veidi sms-võlgnik, ei pea sugugi arveta, hoiuseta ja isegi laenuta jääma. Infrastrukuuriteenusele on õigus igaühel.
